Virginia Woolf "Tuletorni juurde"

Enne tuletorni juurde minekut tahan täheldada, et piisas ühest tutvusest ja minu blogisissekannet "Apteeker Melchiori ja Gotlandi kuradi" kohta lingiti Indrek Hargla fännilehele Facebookis ja kohe sai mu tagasihoidlik lugemisblogi metsikult populaarseks. Nimetatud sissekannet on loetud pea viissada korda. :D   :O
Kuid nüüd siis asja juurde.


www.vanaraamat.ee: Teos kujutab endast tõepärast ja kaunist jutustust ühe inglise perekonna igapäevastest tegemistest Hebriididel. "Tuletorni juurde" on raamat, mida soovitatakse lugeda aegamisi, et kaunis stiil ja hingestatud laused kaotsi ei läheks. (---) Oma teostes kajastab kirjanik äärmise tundesoojusega naiste käitumismotiive ja suhtumist elutee käänakuisse.

Naised - eriti mrs Ramsay - on tegelikult romaanis need, kes argiasjad kogu täiega enda õlule võtavad, ja mehed on need, kes luuletavad ja kirjutavad filosoofilisi uurimusi. Ja räägivad, kuidas üks naine ikka ei mõista seda või toda.

Mul on ühel sõbrannal tuttav, kelle mees on ka täpselt samasugune - kirjutab päevad läbi kuskil maja teisel korrusel sotsioloogilisi tekste, mis kohe pärast avaldamist (või juba avaldamise ajaks) aegunud on, samas siblib naine elu eest, et kogu majapidamine korras hoida, lapsed toita ja nende koolitöödega tegeleda, pluss veel oma elu (niipalju, kui seda üldse järele jääb). Vot sellele ma muudkui mõtlesin, kui mr Ramsay kusagil Hebriididel oma ebamäärast "tööd" teeb.

Raamat oma loomult on pigem kurblik. Täitumata unistused, purustatud lootused (sümboliks sellest tuletorni juurde minek), ja siis kunagi aastaid hiljem selle unistuse teostamine, aga siis pole see enam üldse see. Unistusest on saanud kohustus.

Ma olen muidugi täiesti nõus sellega, et romaan on väga hästi kirjutatud. Aga see ei tähenda, et see mulle sellepärast automaatselt meeldima peab. Vot ei meeldinud seda lugeda. Samamoodi nagu minule sobib näiteks Mihkel Muti maailm, mida paljud ei mõista ja ütlevad, et no üldse see "Eesti ümberlõikaja" ei meeldi, siis vähemasti "Tuletorni juurde" jäi jällegi minu jaoks kaugeks ja heietavaks. Siinkohal tahaksin rõhutada, et nt "Sada aastat üksildust" - kus ka ju midagi sadade lehekülgede kaupa ei toimu ja kirjeldus istub kirjelduses kinni - meeldis mulle väga. Woolfiga näed ei klikkinud kuidagi ära.

Samas ma usun, et ma selle "Proua Dalloway" loen ka ikkagi läbi. Annan Virginiale veel ühe võimaluse mind võluda.