Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Mul ei olnud üldsegi mitte plaanis seda raamatut endale koju osta. Eriti kuna meie tubli raamatukoguhoidja oli mind nagunii juba rampsis selle järjekorda number üheks pannud. Aga siis juhtus selline asi, et isand rahvakirjanik tuli nädal aega tagasi meile siia Rahva Raamatusse autogramme jagama ja kuidas ma siis ei lähe ja ei võta seda autogrammi. Ja siis juba kindlasti mitte paberitükile, eks.

Nii ta mulle siia koju tuli. Ja peale Viivi Luige on Hargla mul siin vähemasti omateada ainus kirjanik, kelle juba kolmandat raamatut ma siia blogisse usinasti tipin.

Ei saa mina aru, miks mõni inimene ütleb, et Hargla ei kirjuta hästi. Kirjutab küll, isegi väga hästi. Hargla ei pretendeeri süvafilosoofiale, aga tema lugu on alati põnev, haarab esimestest lehekülgedest kaasa ja on kirjutatud väga nauditavalt. Ma pole ka nõus sellega, mida keegi ütles - et algus venivat ja sellel pole raamatu enda põhisisuga mingit pistmist. Täitsa vale. Minu meelest ei veninud miski ja see on juba omaette saavutus, kuna raamatut on 558 lehekülge.

Melchior on küll juba vana, aga kurikaelu ajab ta taga samasuguse januga nagu ikka. Kätte muidugi saab ka, see on selge. Pisut kuuleme ka tema lastest, kellest üks on Lübeckis ja teine Pirital kloostris. Läbi käib ka Wakenstede needuse lõng, aga õige õrnalt.

Melchiori lood ei ole lihtsalt niisama krimi. Kogu see ajalooline taust sinna taha kirjutada, puistata mingeid fakte nagu muuseas - ma ei usu, et see niisama lihtne on olnud. Ja sellepärast ongi Hargla lood midagi enamat kui lihtsalt krimilood. See annab ka mingi muu dimensiooni, viib sind maailma, kus sa iga päev ei ela ja ei saagi elada, ja samas ka ei ole see meile muudest allikatest väga tuntud. Hargla viib meid keskaegsesse Tallinnasse peadpidi sisse ja tutvustab meile tollast eluolu paremini kui ükski ajalooõpik seda teha suudaks.

Veel üks põnev tähelepanek, mis on küll kõigile silmaga näha, aga ega me selle peale eriti ei mõtle - Melchior märkab, et Tallinn on hall linn ja Tartu punane. Tõesti, nii on! Tartus on kõik punasest kivist. Ja Tallinnas hallist.

Kuna noore Melciori ja sellesinatse Wakenstede needuse lugu raamatus päevselgelt pooleli jääb, siis on eeldatav, et Harglal on seitsmes Melchior ilmselt rauas. Mina vaid rõõmustan selle üle, sest seltsimees rahvakirjanikku olen ma nõus lugema tundide kaupa.