("Riiklik kaitseala")
Mõned asjad ei väsi hämmastamast. Näiteks see, kui tugev võib olla inimese organism. See kannatab ikka imeliselt suurtes hulkades alkoholi...
Dovlatovi autobiograafilises raamatus on kõik kogu aeg kerges vines. Eks muidugi võis seda ju tingida kasvõi näiteks see, et Dovlatov töötas ajalehes Sovetskaja Estonija ja sai ise väga hästi aru, mis jama ta sinna kokku pidi kirjutama. Esimene osa raamatust, "Kompromiss", pajatabki lugusid nendest kompromissidest, mida autor pidi oma artikleid kirjutades tegema. Näiteks oli vaja kirjutada artikkel Tallinna 400000-ndast elanikust, aga kes see seal sünnitusmajas seda teab, kes täpselt see õige numbriga on. Nii siis praagiti välja üks ja teine sünnitaja, kuni lõpuks jõuti kõiki rahuldava perekonnani. Millegipärast pidi nimeks saama Lembit, sest see sobis ajalehe toimetajale kõige paremini. Ilmselgelt ei jäänud see nimi kuni sünnitunnistuse väljastamiseni püsima, sest tegemist oli läbinisti vene rahvusest perekonnaga. Aga vähemalt vennastus Dovlatov lapse isaga. Baaris, teadagi.
Kuidagimoodi tekivad tal suhted ikka inimestega, kes on küll intelligendid, aga joovad kõik nagu loomad. Raha pole neil kunagi, võlgu ja alkoholi aga alati. Purjus peaga ollakse ka sõnakamad ja julgemad kui kaine peaga, võetakse sõna isegi valitseva riigikorra vastu. Siinkohal tutvustan teile Kadriorus elavat härra Buši.
"Tallinas tähistati oktoobripühi. (---) Inimesed kandsid loosungeid ja juhtide näopilte. Militsionäärid valvasid korra järele. Kõigi meeleolu oli ülev. Ütle mis sa ütled, aga ikkagi pidupäev.
Ka Buš kõndis rongkäigus. Vähe sellest, tal oli käes puuvarda külge löödud vineeritükk. See nägi välja nagu lumelabidas. Vineeril oli rohelise guašiga maalitud hoogne kiri:
"Anname maailma imperialismi vaenlastele tõsise vastulöögi!"
Selle plakatiga oli Buš kõndinud Kadriorust klaverivabrikuni. Alles siis militsionäärid taipasid."
("Kompromiss")
Lood ise on aga oma iroonilisuses nauditavalt kirjutatud, naerma ajab sageli - või siis vähemalt sarkastiliselt muigama - ja aeg-ajalt tabasin ma end mõttelt, et meist juba kümme aastat nooremad ei saa ilmselt sellistest nõukogude olukirjeldustest enam seda fiilingut, mis meie.
Teine osa, "Riiklik kaitseala", räägib sellest, kuidas autor - väidetavalt tema, kuigi raamatus teise nimega - töötab Puškini muuseumis Mihhailovskojes ekskursioonijuhina. Ikka sama. Viina jookseb ojadena ja kraanid keeratakse täisvõimsusel voolama pärast seda, kui ta endine naine otsustab nende ühise tütrega Iisraeli kaudu Ameerikasse emigreeruda. Õnnestub see ettekäändel, et nad on juudid (mida nad ongi) ja nagu raamatus korduvalt mainitakse, on juudid ainsad, keda NL-ist emigreeruda lubatakse.
Dovlatovi eluloost on näha, et ta ise (ka armeenia ja juudi rahvuse segu) läks 1979. aastal Ameerikasse ja elas seal oma elupäevade lõpuni, tehes kaastööd raadiole Vaba Euroopa. Vikipeedia teab, et Dovlatovil olnud põhimõte, et kõik sõnad ühes lauses peavad algama erineva algustähega. Raamatu tõlkes ei ole seda küll järgitud, tuleb tunnistada, aga see oleks ka ilmselgelt igale tõlkijale väga raskesti tulev saavutus. Dovlatovi raamatuid NL-is ei avaldatud ja kuigi Eesti NSV-s peaaegu seda tehti, hävitas KGB kogu tiraaži siiski ära. See leiab ka raamatus mainimist.
Kindlasti on see raamat kõigile neile, kes veel mäletavad nõukogude aega või kes vähemalt tahavad seda mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar