Mind ajas lugedes kaks asja kohutavalt segadusse. Esiteks oli minu loetud raamat antud välja sarjas "Aegumatud armastuslood", aga armastusromaaniks ma ise seda kohe kindlasti ei kategoriseeriks. Pigem on see olemuselt perekonnakroonika. See toob meid minu teise kimbatuse juurde – see on selline perekond, mille kohta tänapäeval öeldakse "kärgpere", aga neid on seal lihtsalt nii palju, et mul läks kohe alguses järg käest, kes seal kellele kes oli. 😆 See, et raamatus jooksis paralleelselt peategelaste nooruspõlv teise maailmasõja ajal ja nii-öelda tänapäev, kus nad kõik on juba pigem vanad, ei tee asja paremaks, kuna see tänapäev toob sisse veel järgmise põlvkonna oma nimedega ja sugulusastmetega. Raamatu lõpuks jõudsin süstematiseerimisega siiski enam-vähem mingile õndsale õrrele.
Luusisin natuke internetis ka ringi ja seal öeldakse, et "Kummelimuru" on Wesley kirjutanud natuke autobiograafiliseks, võttes šnitti omaenda lapsepõlvekodust ja moraali mõttes vabameelsest noorusest. Keegi kuskil teatas, et Wesley raamatud on nagu Jane Austeni omad, aga seksiga. Ütleksin, et pole vale määratlus. Veel saab internetist lugeda, et Wesley läks oma õega sellepärast natuke riidu, et raamatu nn matriarh ja patriarh (niivõrd-kuivõrd) Helena ja Richard on maha kirjutatud nende vanemate pealt, ja midagi õele selles ei meeldinud.
Eks see noorte põlvkond seal pigem selline kadunud põlvkond on. Raamat algab õnneliku lapsepõlvega, kus lõhnav kummelimuru on turvatunde sümbol ja elumured on kusagil väga kaugel. Aga sõda lõhub turvatunde, kellelgi pole enam illusioone, mistõttu lähedust otsitakse eksperimendi korras ükskõik kustpoolt. Wesley lakooniline ja natuke isegi kalk stiil annab sõjaaegset emotsioonitust (ka intiimsuhetes) hästi edasi. Kuid kuigi pere jaoks on ilus Calypso tundelise poole pealt kõige külmem inimene, keda peres leida on, ja kes ei tee saladust sellest, et abiellub ainult raha pärast (mida ta ka tegi), siis raamatu lõpuks oli selge, et tema oli üks väheseid, kes endalegi üllatuseks tõesti armastuse leidis. Ka Helena ja Richard leiavad oma õnne, aga mitte omavahel, vaid jagavad omavahel sõbralikult ära naabritest abielupaari. One big happy family ja sharing is caring.
Kui raamatud lõpevad sageli mingi lootusekiirega, siis "Kummelimuru" puhul on kuidagi vastupidi. Peategelaste lapsepõlvekodu pannakse müüki ja vähe sellest, ka kummelimuruga on ilmselt lõpp. Kaob viimanegi side sõjaeelse lapsepõlve süütute, muretute mängudega (kui parafraseerida klassikuid). Kuna mina ei ole inimene, kes õnnelikke lõppe taga nutaks, kui neid pole, siis teenis "Kummelimuru" siinkohal plusspunkte juurde.
Kindlasti on see hea raamat ja see meeldis mulle hästi, kuigi ma vaimustusest päris nurruma ei hakanud. Elasin küll tegelastele väga kaasa ja tegelikult mõistsin ka nende otsuseid ja käitumismustreid. Kuid isegi kui kõik see paralleel mineviku ja tänapäeva vahel ja paljude tegelaste risti-põiki põimumiste teema oli Wesley kirjanduslik võte, siis minu maitsele oli seda siiski natuke üle hakitud.
Kahju, et Wesley suri, enne kui jõudis perekonnakroonika järgmised osad ära kirjutada (või isegi kaalumisele võtta). Isegi kui ma teatud põhjustel raamatu suhtes natuke kahevahele jäin, siis nii head olid süžee ja tegelased kohe kindlasti, et ma oleks järge(sid) heameelega lugenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar