Betty Rowlands "Mõrv koidikul" // "Mõrv Larkfield Barnis"

Taas kord kimbuke, seekord siis jälle tagasi Mel Craigi lainetel, et temaga korralikult ühele poole saada, enne kui Sukey taas ootab.

Üldiselt on asjad läinud natukene untsu. Võtsin nüüd netist lahti õige Mel Craigi raamatute järjekorra ja selgus, et kuigi ma olin neid viis tükki lugenud (ja nelja neist bloginud), siis teine raamat oli vahelt täiesti ära jäänud. Ma siis võtsin selle vahepeale ja võib-olla natuke see häiris, et taustalugu oli natuke sassis ja romantilised suundumused täiesti valed, aga laias laastus see konkreetse loo kulgu ei seganud ja võib-olla oligi vaheldusüllatuseks hea. 

See koidikuraamat (Mel nr 2) pakkus kunsti, kirjandust ja itaaliapäraseid tuliseid karaktereid. Kui ikka auhinna kätteandmisel võidumaali autor maalil oleva imekauni neiu kõri läbi hakib, siis läheb lugu käima küll. Kui imeilus Angelica (pildi modell) ühel päeval samal viisil tapetuna leitakse, pole ime, et esmane kahtlus langeb tulisele kunstnikule, aga üllatus küll, sellel on täiesti vettpidav alibi. Selle üle lugeja muidugi üldse ei imesta, et just Melissa on see, kes satub alustuseks täiesti juhuslikult sellele auhinnatseremooniale ja hiljem ka täitsa juhuslikult kolledžisse kirjandusõpetajaks, kus sekretäriks on absoluutselt juhuslikult seesama Angelica. Selliseid asju juhtub ju kogu aeg päriselus ka. :) 

"Larkfield Barnis" (Mel nr 7) on aga kronoloogia jälle paigas ja Melissa koos oma "õige" partneriga, kes on politseiuurijana küll erru läinud, aga alustanud eradetektiivibüroo pidamisega. Kui büroosse saabub endast väljas daam, kes oma abikaasat kahtlustab milleski muus kui üle aisa löömises, aga ei taha seda rääkida detektiivile, vaid mingil põhjusel just Melissale, ongi jälle mõlemad ilusti mõrvaloos ninapidi sees. Seekord on tegemist terve seeria roimadega ja kuigi pealtnäha kõigi viie ohvri puhul kattuvad politsei poolt mitte avaldatud detailid, siis hakkab peagi tekkima küsimärke ja uurimine viib isegi ootamatutesse suundadesse. 

Kuna Melissa-raamatuid on kokku 12, siis ma lihtsalt lähen nendega nüüd edasi, kuni ma kaheks nädalaks õppima sõidan ja enam nii palju lugelemisaega ei leia. :) 

Betty Rowlands "Surm Dearley härrastemajas"

Ma hoiatan, et siit tuleb veel järjest krimkasid, sest ma ei viitsi selle palavaga muud lugeda ja need on sellised ühepäevased ampsud, just parajad. 

Üllatusin, et see konkreetne raamat ei olegi Melissa Craigi lugu, vaid hoopis Sukey Reynoldsiga peaosas. Lugesin selle järelsõnast ka autori arvamust, et palju see Melissa oma elus ikka saab sekeldustesse sattuda, nii oligi vaja alustada uut seeriat. Kavalal kombel kirjutas ta Sukey Reynoldsi kriminoloogiks, kes käib kuriteopaikadel sõrmejälgi võtmas jne. Sellises ametis satub kindlasti loomulikumalt kuritegude keskele kui kirjanik Melissa Craig, olgugi ta krimikirjanik. :) 

Tundub, et see Sukey on natuke siuke daredevil ka, kes on nüüd jälle üle hulga aja see inimene, kes topib oma nina täpselt sinna, kuhu uurijad ei ole tal kohe üldse lubanud minna. Tal on muidugi seal oma isiklikke niite mängus ka, sest surnud on tema eksabikaasa naine ja loomulikult kahtlustatakse esmajärjekorras sellisel juhul ju abikaasat. Nagu sageli sellistes raamatutes ja Midsomeris juhtub, on kadunukese surm ka pigem rõõmuks kõigile, kes temaga koos elama või töötama peavad, sest naine on tõesti vastik ja seetõttu on ka kahtlusaluseid palju. 

Ma läksin pärast seda Melissa peale üle  tagasi, et olla "korralik" ja temaga ühele poole ikkagi saada ja alles siis Sukey juurde tagasi pöörduda. Aga Sukey meeldib mulle karakterina väga, üldjuhul on ta mõistlik pluss hea ema oma teismelisele pojale. Lisaks ootab teda vist ka karjääripööre, sest uurimise lõpus tehakse Sukeyle ettepanek ise ka uurijakursustele minna: see annaks ka autorile võimaluse kuriteopaigas sahkeramise asemele Sukey sinna legit saata, nagu noored ütlevad. :) 

Christoffer Holst "Hinnaline saak" / "Hõrk pimedus"

Mis nende muhekrimidega ikka nii väga muud teha, kui kimpu siduda ja koos ära blogida. :) 

Tundub, et see Holsti sari (mida on kokku hetkel kolm raamatut eesti keeles ja tundub, et rohkem praegu pole ka originaalis) on üks ääretult tore suvelugemine. Lubati muhekrimi ja kui üldse kellegi surma hõlmavaid raamatuid nii nimetada saab, siis võrreldes Kepleriga (keda ma pole ikka veel julgenud lugeda) on see ikka jah selline mõnusa kohvitassiga jalad murus lugemine. 

Taustalugu ehk siis läbivate tegelastega selgroog hõlmab Louise Collinsit, 70-aastast tõelist daami ja endist Rootsi naisteajakirjakuningannat, kellele on viisakalt head aega öeldud ja kes leiab uue loomingulise väljakutse oma magnaadist isa hotelliäris üle Rootsi butiikhotelle kujundades. Samaväärne peategelane on sarjas Lina, gurmeepoe omanik ja Louise'i poolõde, kes Louise'iga paarkümmend aastat tagasi tutvus. Hoolimata mügarlikust algusest on neist saanud tõeline tiim, nii elus kui ka mõistatuste lahendamisel. 

Mulle need daamid hullult meeldivad. Nad on mõlemad oma alal väga professionaalsed. Linal on sama palju soojust ja kokakunstioskusi, kui Louise'il stiili ja raha, ja veidral kombel sobivad need kõik omavahel hästi kokku, isegi arvestades nende kolmekümneaastast vanusevahet (või umbes nii see vist oli). 

Mõlemas loos, eriti teises, tundub juba päris lõbus, KUI palju asju seal kokku juhtuvad, et raamatus saaks täpselt nii palju korraga sündida, kui sünnib. No mis nipiga saaks päriselt mitmekümneaastased lood välja kaevuda ja täpselt üks haru Lina ja teine Louise'i nina all.  Aga see ei aja üldse närvi. Lihtsalt muigad ja tõded, et see on kõik põnevuse pärast sinna kokku topitud – ja las siis olla. Raamat ju sellest ainult võidab. 

Netis ringi nuuskides leidsin, et Holst on kirjutanud ka muid raamatuid, aga kuidagi on nende keskmes ikka elustiil ja hea toit, nagu tegelikult ka nendes mõrvalugudes. See vist ongi see muhedam dimensioon, mis ei lase lugudel vaid tumedates värvides olla. Samuti viib iga lugu lugejad erinevasse Rootsi väiksesse, aga imelisse kohta, ja ma juba olen jõudnud neid mõlemaid kohatud paiku ka guugeldada ja tõdeda, et sinna võiks butiikhotelle teha küll. :) 

Storytelis kahjuks kolmandat osa ei ole, aga elu käib väljaspool seda ka. Olen enam kui kindel, et vähemalt selle sarja loen ma lõpuni, aga tema toredate karakterite loomise oskuse lummuses võin ma täiesti realistlikult sattuda ka muude lugude küüsi tema sulest. 

Kindel kergema ja hästi seeditava suvise lugemissalati soovitus! 

Édouard Louis "Ühe naise võitlused ja metamorfoosid"

Seda pilti vaadates tundsin, kuidas keel minust kaob. Nähes teda vabana, kogu kehaga tuleviku poole pööratuna, naasid mu mällu need aastad, mis ta oli isaga jaganud, alandused, mis isa lasi talle osaks saada, vaesus, need ta elu kakskümmend maskuliinsest vägivallast ja viletsusest rikutud, peaaegu hävitatud aastat tema kahekümne viienda ja neljakümne viienda eluaasta vahel, vanuses, mil teised õpivad elu tundma, kogevad vabadust, reisivad, kohtuvad iseendaga. 

Alustan taas tänuga Varrakule, kes mulle selle raamatu saatis. Aitäh! 

Eddie Belleguelle oli omal ajal väga katkine poiss väga katkisest perest. See sai selgeks juba esimeses raamatus, mida ma tema loomingust lugesin, "Muutuda: meetod". Ma saan aru, et ka kõik ülejäänud raamatud, mille ta kirjutanud on, räägivad tema enda elust. Vägisi tundub, et Louis kirjutab autoteraapilist kirjandust, mis võib-olla pole veel kirjanduslik termin, aga peaks olema. Tõsi see ju on, et Louis kirjutab kogu enda ja oma pere minevikku selleks, et sellega rahu teha – aga teha rahu ka oma vanematega, keda ta lapsena kunagi ei mõistnud ja kelle pärast tal pidevalt piinlik oli. Õnneks on ta ka veel piisavalt noor inimene ja elu omajagu ees, nii et kui see aitab tal oma deemonitest jagu saada ja elada painajateta õnnelikku elu, siis minu poolest kirjutagu mitu riiulit neid raamatuid täis. 

Kasu pole ju sellest ühekülgne. Louis kirjutab hästi, midagi ilustamata, aga ka dramatiseerimata, ja läbi tema tööde on küll näha, et oma kunagist probleemidele (ja probleemsest pereliikmetele) silma vaatamine on suureks abiks. Kindlasti on tema lugejaskonnas inimesi, kes sellest julgust võiks saada ja eeskuju võtta. 

"Muutuda: meetod" rääkis autori piinlikkusest oma lapsepõlve ja perekonna pärast ja muutumisest haritud linnaelanikuks, kes ringleb elitaarses seltskonnas. "Kes tappis mu isa?" võtab halastamatult ette süsteemi, mis tema invaliidistunud isa ilmselt ka päriselt liiga vara hauda saatis. Ma millegipärast poleks imestunud, kui lapsepõlve-Eddie oleks suurest rõõmust isa üle heisanud väiksemat sorti riigilipu, aga tänane Édouard mõistab, miks inimesed on sellised, nagu nad on, ja et sageli ei ole nendel lihtsalt enda olude suhtes eriti valikut ja sõnaõigust. Ja nüüd siis on ta luubi alla võtnud oma ema elu. 

Kahekümneselt oli tal kaks last, ei mingit haridust ja abikaasa, keda ta juba vihkas, vaid mõne kooseluaasta järel. 

Kuidas küll juhtub, et mõnel veab kohe algusest peale valesti? Ja kui ta teeb vigade paranduse ja sellest hukule määratud suhtest lahkub, satub ta kohe järgmisesse, mis ei ole grammigi parem? Dr Phil ilmselt ütleks, et tegemist on madala enesehinnanguga, nii et inimene ei arvagi end paremat väärt olevat. Alles palju hiljem suudab Monique oma identiteedi tagasi võtta.

Ma alustasin seda raamatut, tahtes jutustada ühe naise lugu, aga nüüd ma saan aru, et sinu lugu on inimese lugu, kes võitles õiguse eest eksistentsile naisena, selle mitte-eksistentsi vastu, millesse sundisid sind elu ja elu mu isaga. 

Monique ikkagi lõpuks selle sammu teha suudab, nagu me Édouardiga mõlemad juba tegelikult öelnud oleme. Ta kolib linna ja nagu Eddie puhul, on esimene reaktsioon ka tema puhul oma taustast täiesti lahti ütlemine ja oma mineviku suhtes piinlikkuse tundmine. Aga Édouardil on olnud ka rohkem aega kõike seedida ja perspektiivi panna. 

Ma ikkagi väga soovitan seda lugeda. See on hea meie empaatiavõimele, pealegi kirjutab Louis ju tõesti hästi. Väike sajaleheküljeline raamatuke on hingelt väga suur ja meie kõigi õnneks läheb Monique'il ka paremini kui tema teisel mehel ja see on üks suur potentsiaalne lootuskiir paljudele oma elus lõksus olevatele naistele, aga miks mitte ka meestele. 

Tänaseks on mul Louisi suhtes ikkagi täiesti soft spot kuskil lugejahinges. Veidral kombel on mulle juba mitu inimest teinud etteheite, et ma teda originaalis ei loe. Niisiis võtan ma selle visatud väljakutsekinda vastu ja tõotan pühalikult, et järgmine kord proovin. 

Zadie Smith "Petis"

Varraku kuuraamat (aga millise kuu, ei mäleta enam) – suur tänu taas kord kostitamast! 

Zadie Smithi "Valged hambad" ei olnud just päris minu maitse, aga kõrgelt hinnatud autoreid tuleb proovida vähemalt kaks korda lugeda. Ma arvan, et siia ma nüüd selle piiri tõmban ka, sest ei saa lõputult oodata, et see acquired taste kunagi pärale jõuab, kui teda veel silmapiirilgi näha pole. Ma ei pane seda talle süüks, aga no vahel on nii. 

Ma olin raamatuga jõudnud umbes 130. leheküljele, kui mind hakkas natuke liiga palju silma, et autor käib ajaloos eksisteerinud kuulsate inimeste nimedega kuidagi harjumatult vabalt ringi, sest absurdiromaan see küll ei ole, kus võib-olla oleks eeldatav, et Tuhkatriinu joob Kaja Kallasega kohvi vms. Thackeray ja Dickens jalutasid peategelase majja elegantselt sisse igal võimalikul ja võimatul hetkel ja siis ma ikkagi guugeldasin ja leidsin, et "Petis" on ajaloolisem romaan, kui ma arvasin. William Ainsworth oli reaalselt olemas, kirjutas reaalseid raamatuid ja ühel hetkel oli üks tema romaanidest Dickensi omast kordades populaarsem. Asjalood teadagi muutusid ja kuigi minu loetud materjali põhjal oli Ainsworth oma eluajal tuntum kui romaan seda välja näitas, siis tänaseks on asjalood tõesti nii, et neid raamatuid ei loe enam praktiliselt keegi. Raamatu kesksel tegelasel Elizal on selle kohta ka oma arvamus, aga siinkohal ma jätan selle hea lugeja enda avastada. 

Kuigi Ainsworth leiab ka ise raamatu lõpus, et ta on oma loominguga teatud sorti petis, siis pealkiri seostub ikkagi pigem raamatu teise peamise liiniga nn Nõudlejast, kes väidab, et just tema on Austraaliasse sõites kaduma jäänud Sir Roger Tichborne ja et just talle kuulub perekonna pärandus. Kuna tol ajal veel igaühe pildid internetis ei laiutanud, on identiteedi kinnitamise või kõrvale lükkamisega palju tegemist ja kohtuprotsess kestab kuid. Ja kuna Nõudlejal on kaasas ka tema väidetavate sugulaste teener Jamaica istanduste päevilt, saab tema loost ja mälestustest raamatu kolmas tegevusliin. 

Minu jaoks oligi seda kõike liiga palju. Nõudleja liini vastu polnud mul midagi, las ta siis oli, kuna see hõlmas ka Ainsworthi pere liikmeid ja mõjutas neid omajagu. Aga Jamaica teema, olgugi see Zadie Smithi juurte kodumaa ja  ilmselt südameasi, oli ja jäi romaanis siiski võõrkehaks. Oleks piisanud kergest vestlusest, kus põhiprobleemid ära markeeritakse, aga see lugu laiutas kümnetel lehekülgedel ja venis rohkem kui Nõudleja kohtuprotsess. Ma olen enam kui kindel, et Smith oleks võinud selle teema rahulikult täiesti eraldi raamatuna kirjutada, sest seal olid ka hoopis teised tegelaskujud, kelle seos põhitegelastega ei olnud traagelniitidest kuigi palju tugevam. Less is more. 

Kuulasin Raamatukupja tungival soovitusel ära ka taskuhäälingu, kus Smith ise "Petisest" räägib. See kinnitas veel kord minu arvamust, et Jamaica orjanduse teema on tema jaoks liiga oluline, et seda poolvägivaldselt sellisesse romaani suruda, kus ta piisavalt tähelepanu ei saa. Aga podcast ise oli väga huvitav, nagu oligi arvata. Alati on põnev kulisside taha vaadata ja Smith on hea jutuvestja. 

Ja kellegi lemmikraamat on see ju ka kindlasti. :) 

Eestikeelne tõlge Laura-Grit Lootus.