Fredrik Backman "Minu sõbrad"

Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees. 

___ 

Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: "Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?" 

Selle peale vastas Joar rahulikult: "Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame." 

Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks. 

"Minu sõbrad" algab Louisaga, kes "on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja", sest "see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel". Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud. 

Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel "ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada." See on täis vanemaid, kes "said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps." See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel. 

Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed. 

See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll. 

Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?

Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman. 

"See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta."

"Kes?"

"Kõik inimesed, kes on proovinud." 

Nii Ayikwei Parkes "Sinise linnu saladus"

Taas väike tänuvibutus Hollandi poole sõber Raamatukupjale, kes mind varustas. Ma loen Aafrika kirjanikke väga hea meelega, eelkõige muidugi oma soojadele minevikusuhete tõttu selle mandriga, aga ka sellepärast, et Aafrika kultuur on väga rikas ja inimesed vaatavad elule läbi hoopis teise prisma. See prisma on aeg-ajalt väga värskendav, kui oled juba taas aastaid vaid läänemaailma kultuuriskeenel ringi uisutanud. 

"Sinise linnu saladus" oli isegi Aafrika kirjandusena, mis lääne omast sageli paljuski erineb, täiesti eriline. Alustame kasvõi kirjaniku keelekasutusest. Aafriklased räägivad tavaliselt tervet portsu erinevaid keeli - minu ghanalasest mees näiteks on võimeline suhtlema juba mitmes erinevas Ghana piires räägitavas keeles, aga samuti räägib ta vabalt üht ja siis natuke veel teist Senegali hõimukeelt. Enamasti räägivad kõik endistest Briti kolooniatest pärit inimesed peale "korraliku" inglise keele ka pidžinit, mida erinevatest ingliskeelsetest riikidest pärit inimesed ka suhtlemiseks eelistavad, ja kuna Senegal on prantsuskeelne riik, siis räägib mu abikaasa ka prantsuse keelt. See on üks suur keelte paabel ja kui asi läheb rahvusvaheliseks, pole mingist purismist ja lingua franca'st üldse mõtet rääkida. Nii ongi mõte selles, et kui raamatutegelased tõsta pärisellu, toimiksid sealgi samad fenomenid nagu tavaelus: politseinikud räägivad ametlikus suhtluses omavahel normaalset inglise keelt, külarahvaga pidžinit ja külarahvas omavahel tvii keelt, kuhu sekka mõne ingliskeelse sõna viskavad. 

Parkes on muidugi teinud geniaalse lükke, et ta kõik selle raamatu lehekülgedele laiali pintseldas. Ma kuulasin, kuidas ta ise originaalis (ehk siis põhiliselt ingliskeelsena) seda ette luges ja no ausõna, kõik mu ghanalastest ja nigeerlastest tuttavad rääkisid üksühele samamoodi. Alates regionaalsest inglise keele aktsendist, aga sama võluv oli tviikeelsete sõnade vahele pikkimine ja eriti loomulikult pidžin, millega mu mees mind aastaid on hulluks ajanud, aga samavõrd on seda ikkagi lõbus kuulata kui frustreeriv (sellest pole alguses absoluutselt võimalik aru saada, kuni kõrv harjub). 

Ja ometigi lugesin mina seda lugu ju eesti keelde tõlgituna. Ma tahaksin Heili Sepa täiesti üle kullata, sest see tohutu eeltöö, mida ta ilmselt pidi kogu selle Aafrika segapudru sees orienteerumiseks tegema, oli eeldatavasti kolossaalne. Tema valik oli jätta tviikeelsed sõnad tõlkimata (nagu originaaliski on), kuid lisada raamatu lõppu huvilistele väikese sõnaseletuste osa. Nagu järelsõnas on öeldud, need on soovijatele olemas, aga tekstis endas ei nügita lugejat aktiivselt sinnapoole. Väike pidžini-tõlkekröömike siia illustratsiooniks. Ausalt, nad räägivadki nii. 

Opanyin Poku, palun, kas te inglise keelt räägite? 

Naeratasin ja tegin palmiveinile põhja peale. Natu-natu. Ma käind Nkrumah' täiskasvanukoolis. 

Selge, kuula sis. Asi kibe-kibe. Mina dey kodus Accras, wey mul kõne, et keski naine kohand siin miskit, mis aiseb. On sul sest miskit teada? 

No kas pole võluv. 

Lõpuks võiks loo juurde ka jõuda, eks? Tegemist on krimilooga. Ghana külahütist leitakse kole tomp tundmata päritoluga säilmeid, mida kutsutakse uurima Inglismaal kriminoloogia väljaõppe saanud Kayo. Juba see on omaette lugu, kuidas ta uurimise juurde satub, aga oma tööd teeb ta täiesti kompetentselt. Nii hakkadki ootama tavapäraselt rulluvat whodunnit'it, aga võta näpust! Aafrikas käivad asjad täi-es-ti omasoodu. Ma ikkagi ei soovita seda lugeda kui kriminaalromaani, sest seal on kõik muu palju olulisem. Tuleb ennast lihtsalt lasta sellel Aafrika leelutusel kanda ja tänutäheks saada pihta sellele, kui sügav ja geneetiliselt muundamata on Aafrika kultuur ja inimeste mõttemaailm. Lahendus muidugi on, aga vat sellist lahendust te küll oodata ei oska! :) 

Väga-väga hea raamat ja lihtsalt erakordne tõlge. 

Heinrich Eisenschmidt "Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus"

 #2/2026 

Raamatud leiavad minu juurde tee erinevaid kanaleid pidi. Seekord saadan tänusõnad Hollandi poole, kus minu armas Raamatukubjas ilmselt mõnusasti teetassi või veiniklaasi kõrval viimast puhkuseõhtut peab ja tunde ette valmistab. 

Autor ise nimetab oma teost raamatukeseks, mis on tema mahtu arvestades õiglane määratlus – vaid 60 lehekülge teksti. Aga samas on see tihe ja mälestusi tulvil tekst ning arvestades seda, et ma olen ju ka ise juba 29 aastat õpetaja olnud, lähenesin ma Eisenschmidti memuaaridele suure huviga. Ja hämmastusin. 

Võiks ju arvata, et 19. sajandi esimese kolmandiku lõpus anti kooliharidust katekismuse ja kepiga, aga võta näpust! Pedagoogilised võtted, mis Krümmeri koolis kasutusel olid ja mida ka Eisenschmidt ise igati heaks kiidab, on ülimalt kaasaegsed ka 21. sajandi esimese veerandi lõpus. Korduvalt rõhutab autor näiteks seda, kui oluline on õpilaste ja õpetajate vaheline usaldus. Ta teeb isegi ettepanekuid, millised tegevused võiksid sellele kaasa aidata. Samuti manitseb ta, et kui usaldus juba loodud, siis ei tohi seda kurjasti ära kasutada ja konfidentsiaalsust rikkuda. Krümmer isegi oli Eisenschmidti sõnul "täiesti isalik", mis tähendas, et sageli olid koolijuhi uksed valla ja õpilased võisid sinna minna, lihtsalt diivanile maha potsatada ja direktoriga juttu puhuda ja nalja teha. Aga samas teda ka kardeti nagu tuld, kui mingi pahandusega maha oli saadud, ning tema möirged "levitasid ravivat ja hoiatavat hirmu üle kogu maja". 

Kirjeldatakse nii mõndagi värvikat õpetajanatuuri ja leidsin end kergelt muigamast, kui matemaatikaõpetaja kohta öeldakse, et "ilmselt oli ta enese tublidus põhjuseks, et ta sageli liiga kiiresti edasi läks ja õpilastelt liiga palju ootas". Neid matemaatikaõpetajaid (ja ilmselt ka teiste ainete omi) on ju praegu samamoodi. Samuti oli tore, kui õpilased ebaprofessionaalse õpetaja vahele võtsid ja vaba teemaga kirjandis rahumeeli kirjutasid, kuidas Trooja sõda võideti tänu Karl Suure kahurväele, ja said selle eest hea hinde. 

Oli ka üht-teist, mida plaanin kasutusele võtta, nagu näiteks õpetajahärra Hultschi hinnang mõnele õpilasele: "Tagasihoidlikele nõuetele vastav." 😉😉 Ja kehalise kasvatuse õpetajatel soovitan mõelda järgnevale: "Kits, poom ja redel on piisavad väga mitmesugusteks harjutusteks ega tohiks seetõttu üheltki kooliõuelt puududa. Et lapsed end ei vigastaks, selleks on Jumal neile kaks valvurit andnud, kes küll inimlikku hoolt ei asenda, kuid tähelepanu ja vastupidavuse koha pealt seda ületavadki, ma pean silmas valu ja hirmu." 😊 

Et Eisenschmidti enda suhted õpilastega head on, näitab seegi tema ülestähendus: "Juba loomu poolest kaldun ägedusele, sest iga ärrituse puhul tunnen, kuidas veri mulle pähe lööb. Aga armas noorsugu on nii mõistev, kui ta aru saab, et neile head soovitakse, ja on tänulik, kui ta edaspidises elus edukas on. Seega talub ta palju ja andestab kergesti."  

Raamatu lõpus saame teada, et Eisenschmidtil on tõsised tervisehädad, aga õnneks on tal seal Võrus olemas üks hea tuttav arst, keegi härra Kreutzwald. 

Mulle tundub, et nii Krümmer kui Eisenschmidt on täpselt sellised mehed, kelle me oma kooli avasüli vastu võtaksime, sest neil olid lihtsalt nii progressiivsed põhimõtted ja eks seda oli ka õpilaste suhtumisest neisse näha, et nad olid õigel teel. Seda, et Krümmeri õppasutus kinni pandi, põhjustas kooliisade tervis ja vene keele õpetajate puudus, muidu oleks võib-olla seal praegu meie Treffner nr 2. 

Muide, järelsõnast on aimata, et üks tema tütardest sai ka õpetajaks. Vähemalt õppis ta seda Cambridge'i õpetajate seminaris.

Honoré de Balzac "Šagräännahk"

Teeme sellega siis taas algust. Goodreadsis märkisin sel aastal eesmärgiks 50 raamatut, täpselt minu 2025 aasta loetud raamatute arv, eks siis näha ole. 

Tegelikult olin ma "Šagräännahka" juba üks kord lugema hakanud, aga üsna alguses jäi see ka pooleli, sest ilmselt tuli mingi põnevam raamat peale. Balzac on muidugi täieliku meistriklassi esindaja, kui asi kirjutamisoskusesse puutub, ja Paul Viirese tõlge ei jäänud ka millegagi võlgu, aga kindlasti ei ole Balzaci stiil diletantidele mõeldud. See on ikkagi raamat edasijõudnud lugejale ja kohati tundus isegi minule, kes ma teksti kvaliteeti väga naudin, lugemine pigem nagu töö. Aga sellest hoolimata toob iga tööga hakkama saamine suurt rahuldust. 

Seda võiks mõnes mõttes isegi nimetada gooti romaani sugemetega teoseks, sest siin on saatust ja sellest sõltuvat müstikat. Balzaci puhul pole vist spoilerid liiga suureks teemaks, niisiis võin vabalt välja öelda, et noor ja vaesunud Raphael soovib väljavaadete puudumise tõttu ennast Seine'i heita, aga läheb veel antikkaupmehe aardeid imetlema ja saab tema käest tüki šagräännahka. Raamatus selgitatakse hiljem, et tegemist on metseesel onageri nahaga, millel on mingid müstilised araabia tähed ja sõnum, millest võib aimata, et selles on maagiline vägi, millel on võime täita omaniku ükskõik millised soovid – aga mitte täiesti ilma tasuta. Iga soov vähendab tüki suurust, nii et iga soovi täitumine lühendab ka omaniku elu. 

Eks see on omamoodi segu ristteel kolme tilga vere müümisest ja Dorian Gray portreest, aga omal moel. Rikkus tuleb majja, aga samamoodi ka hirm oma elu pärast ja eraklikkus. Raphaeli ainus rõõm on, et hoolimata tema elu järsust lühenemisest saab ta ikkagi tunda tõelist armuleeki ammuse südamedaamiga ajast, mil nad veel mõlemad puruvaesed olid. Aga lõpp tuleb vääramatu jõuga. 

Šagräännahk on Sõnaveebi sõnul "reljeefse joonmustriga pehme taimpargitud ja värvitud kitse-, eesli- vm nahk (nt jalatsipealseteks, raamatuköideteks)". Aga prantsuskeelses originaalis tekib pealkirjaga veel kena väike sõnamänguke, sest chagrin tähendab ka südamevalu või -piina või leina. Ehk siis sõna otseses mõttes südamevalu ja piina tekitav nahk, mida see ka oli. Eriti kurb, et selline tõlkimatu sõnamäng istub lausa raamatu pealkirjas. Täpselt sama probleem on ka Oscar Wilde'i näidendiga "The Importance of Being Earnest". Kuid mis parata, midagi läheb tõlkes ju ikka kaduma. 

Ma ei tea, kas see nüüd kuidagi ennustab minu lugemisaastat ka ette, et ma alustasin sellise tutske klassikaga, mille tsitaate hea kursavend Indreku sõnul vaesed Prantsusmaa elu õied gümnaasiumi küpsuseksamiks tükki sada kakskümmend pähe õppima peavad (mul oli selle peale hea meel, et mina ei pea). Ma väga loodan, et need tsitaadid ei ole tervete lõikude pikkuses, sest Balzaci jaoks on tavaline kirjutada kolm või neli lehekülge pikki lõike. Eesti gümnasistid vist küll Balzaci enam ei loe – hea, kui nad Tammsaarestki aru saavad... Kuid kõigile edasijõudnud lugejaile soovitan ma seda loomulikult.