Sophie Hannah "Aasta viimane surm"

Ma olen ühte Hannah' Poirot-lugu lugenud. See ei olnud eriti hea tõlge ja ma mõtlesin, et teen uuesti proovi, äkki see oli tõlkest, et ma ei haakinud raamatuga sugugi. 

Ma ei saa ühest asjast lihtsalt aru. Kuidas võtab üks (täiesti keskpärane kusjuures) kirjanik endale selle julguse ja võib-olla isegi jultumuse mõelda, et Poirot on ikka nii äge tegelane ja kahju, et Christie ära suri. Kindlasti tahaksid inimesed veel Poirot-lugusid lugeda ja ma teen maailmale ju teene, kui ma inimestele annan, mida nad soovivad. Ja siis pannakse Agatha Christie nimi veel kaanele suuremalt kui pealkiri või tegeliku autori nimi (eelmine kord ma niimoodi orki lendasingi, sest mõtlesin, et mul on mingi Poirot-lugu vahepealt lugemata jäänud). 

See raamat oleks oluliselt parem ja ma ei teeks selle suhtes üldse nii palju kriitikat, kui Sophie Hannah oleks selle raamatu avaldanud sajaprotsendiliselt enda omana ja ükskõik millise enda poolt välja mõeldud detektiiviga. Siis oleks see täiesti roogitav räim olnud, sest lugu kui selline polnud üldse paha. Aga kui oled juba kord nii suur Poirot' austaja nagu näiteks mina, siis proovi palju sa proovid, ei ole see Poirot seal sugugi autentne. Ma ei tea, kui suur osa oli sellest tõlkel, sest ma ei saanud üle ega ümber sellestki šokist, et Catchpool ja Poirot üksteist sinatavad. See peaks olema küll tõlkijale selge, et kuni tegelased ingliskeelses originaaltekstis üksteist eesnimepidi ei kutsu, siis ei ole ka sinatamine õigustatud. Ma lihtsalt ei kujuta Poirot'd sellisesse familiaarsusesse langemas. Samuti ei oskaks isegi mina suure fännina kirjutada lugu nii, et Poirot oleks selles täiesti autentsete manerisimidega. Hannah ka ei oska. 

Seega olen ma jõudnud otsusele, et kolmandat katset ma nende wannabe-lugudega ei tee. Küll aga ei välista ma üldse võimalust, et ma loen Sophie Hannah "omatoodangut", sest nagu ma ütlesin, oli lugu iseenesest täiesti hea. 

Raamatu pealkiri on "Aasta viimane surm". Noh, eks see on minugi aasta viimane krimi- või üldse raamat. Sel aastal lugesin ma täpselt 50 raamatut ja Goodreads ütleb, et lühim neist oli 74 ja pikim 809 lk. Arvan, et hoolimata sügisesest ikaldusest võin ma oma lugemisaasta siiski edukaks lugeda, sest suurem jagu oli neist siiski hoolikalt valitud ja seega head elamused. Proovime samas vaimus jätkata. :) 

Louise Kennedy "Üleastumised"

Ma arvan, et see oli Varraku novembriraamat, kuigi mul on kuud vahel natuke sassis. Ja järgmine artikkel tuleb kindlasti nende detsembriraamatust. Ma olen äärmiselt tänulik, et mul on juba paar aastat olnud võimalus valida endale igas kuus üks veel ilmumata väljaanne, ja ma olen väga rõõmus, et see jätkub ka algaval aastal. Suur-suur aitäh Varrakule! 

"Üleastumised" küll algab ja lõpeb 2015. aasta stseeniga, aga raamat ise räägib 1970. aastate Põhja-Iirimaast. Noor naine Cushla satub mitmeski mõttes kahe tule vahele. Ise küll katoliiklikust perest pärit, ei oleks tal oma kodupiirkonnas liiga palju probleeme, kuid üks tema õpilane elab "vales" linnajaos ja nii Davey kui tema perekonna jaoks on tervena koju jõudmine iga päev küsimärgi all ja vahel kahjuks saavad nendest küsimärkidest mingid muud märgid. Cushla parimad kavatsused ei kuku ka küll alati kõige paremini välja, aga üldiselt lähevad ta plaanid korda. 

Teine probleem on keelatud armastus. Mida teha, kui armud lootusetult mehesse, kes "lööb vale jalaga" ja on pealekauba abielus? Siiski õnnestub neil oma salasuhtes õnne leida, kuni kõik läheb vastu taevast. Kuna tegemist on uue raamatuga ja paljudel on see veel lugemata, siis ma eriti spoilereid ette loopida ei soovi, aga raamatu lõpuosa on tõesti äärmiselt tihe. Seal juhtub palju, kusjuures mitte paremuse poole, sest sellises ühiskondlikus kliimas, kus rahulikust ja stabiilsest elust juttugi ei ole, poleks happy end isegi mitte realistlik. 

Täna ei lõhke küll Põhja-Iirimaal igapäevaselt autopomme ja inimesi nende usu pärast vaeseomaks ei klobita, aga ma natuke vaatasin, kuidas seal praeguseks siis olukord ka on. Ütleme nii, et mitte liiga roosiline – kui 47% täiskasvanutest ja 37% noortest arvavad, et suhted on paranenud, ja seda nimetatakse suureks edasiminekuks, siis on igatahes päris pikalt veel minna. Pargid ja linnatänavad on nn avalikud kohad, kus kõik saavad võrdsetel alustel ringi liikuda. Enamik pooldaks koole, kus mõlemad usutunnistused on segatud. Aga poliitika käib ikka veel religiooni valiku järgi ja on ka majanduslikku ebavõrdust, katolike kahjuks. Nii et olukord on kokkuvõttes nii ja naa, aga noh, vähemalt saab rahus koju jalutada... 

Kennedy stiili ma eriti hästi kirjeldada ei oska, eriti kuna tegemist on esimese tema teosega, mida ma lugenud olen, ja see on ka tõlkeraamat. Ma ei leidnud sealt eriti midagi tsiteerimisväärset, aga see ei ole selle raamatu puhul ka määrav. Teema on oluline ja aitab autsaideritel kindlasti seda perioodi paremini ja isiklikumalt mõista. Küll aga tahaksin ikkagi tõlget kiita. Olin just sõbrannal külas ja tema mainis, et jäi mõtlema ühe viimati loetud raamatu juures, et midagi on siin teisiti. Ja siis ta jõudis järeldusele, et tõlkes ei häirinud mitte midagi. :) Ja mina tahan ka öelda, et Kaisa Kaera tõlke juures ei häirinud tõesti mitte midagi. See on lihtsalt ilukirjanduslik fiktsioon, mis on kirja pandud peaaegu dokumentaalteksti lakoonilises stiilis. 

Nii et taas kord võin ma ka oma selle aasta eelviimast raamatut südamerahuga soovitada. 

Jaroslav Havlíček "... That Particular Fault"

Kuna minu blogist satub iga kord üks artikkel ka kooli (väga kvaliteetsesse!) ajakirja Silmapiir, siis ei ole minu kirjanduslembus õpilastele tundmatu. Ühel ilusal sügispäeval teatas 11. klassi õpilane, et tema toob mulle nüüd oma lemmikraamatu lugeda. No kas mul saab midagi selle vastu olla? 

Selle ma pean küll üle küsima, kust ta selle raamatu üldse välja kaevas, sest ma pole elus sellisest kirjanikust midagi kuulnud ja ega ta kohta pole liiga palju infot ka. Kirjanikugeeni sai ta ilmselt isalt ja sellest vähesest saada olevast infost võib järeldada, et ta põhileib oli psühholoogiliste romaanide kirjutamine. Seda kinnitab ka "That particular fault", mis ilmselt ühegi muu žanri alla ei liigitu. Aga mingid autobiograafilised kokkupuutepunktid on raamatus ka olemas, näiteks on peategelane samamoodi abielus seebivabrikandi tütrega nagu Havlíček isegi. 

Peategelane Peter tuleb puruvaesest taustast ja saab koolihariduse ainult headsoovijate armust. Karm lapsepõlv on Peteri suurimaks liikumapanevaks jõuks, sest kogu ta elu keskendub algusest peale ainult ühele eesmärgile: ta lihtsalt peab ennast üles töötama, saama rikkaks ja mõjukaks. Õnn naeratab talle Sonia näol, kes on rikas pärijanna, aga ka piisavalt kenake, et Peter tema ümber kohe võrku kuduma hakkaks. Asi läheb korda ja Sonia isa võtab ta perre vastu ja annab kohe ka mõista, et Peterist saab seebivabriku tulevik. Mis võiks siin veel halvasti minna? 

Jamad algavad perega koos elava onuga, kes on kindlal arvamusel, et ta on nähtamatu. Pere mängib temaga kaasa ja seegi tundub üsna süütu vastutulek peast sassis inimesele, aga onu tunneb ülemäärast huvi Sonia ja tema naiselikkuse vastu. Sellest saab alguse Sonia hirm, hullumeelse onu püüe tüdrukut vallutada, Sonia arvamus, et tema rasedus on onu rünnaku tulemus (ei ole), tema eemale hoidmine intiimsuhetest seadusliku abikaasaga ja Sonia järjest süvenev geneetilise eeldusega hullumeelsus, mille tulemusena hakkab ta endale ette kujutama, et vahepeal juba ammu hullumajja viidud onu on tagasi, seekord päriselt nähtamatuna. 

Peteri elu võib vaadelda mitmeti. Ta on ise olnud tegelikult väga külmalt kalkuleeriv ja ta ei häbene seda ka tunnistada. Mitmeid kordi ütleb ta ise, et tegi kõike oma tuleviku jaoks ja oma poja heaks. Aga ma pean siiski ütlema, et abielu alguses ta nagu ikka hoolib oma naisest, ja kuigi pärast nii äi kui Sonia tädi kui ka teised ümberringi on veendunud, et Peter Soniast karvavõrdki ei hooli, siis ma ausalt ei ole samal arvamusel. Tegelikult oli Sonia see, kes Peteri eemale lükkas ja üldse ära oma lapsepõlvetuppa kolis, ning ühele abielumehele ei saa palju asju frustreerivamad olla. Aga see, et ta sirgelt oma naise surma põhjustab, ei ole enam vabandatav. Ja see, et nende armas poeg haigestub meningiiti ja jääb küll ellu, aga ajukahjustuse ja alaarenguga, on juba puhas boonus. Ma ei tea, võib-olla oli autoril sellega vaja näidata moraalset võitu, et kurjus ja külmus saab tasutud, aga minu jaoks isiklikult oli see juba natuke too much. Oleks see mingi gooti romaan, siis oleks arusaadav, aga lihtsalt psühholoogilises romaanis oleks ma võib-olla isegi eelistanud, et see Sonia surmaga olekski lõppenud. Oleks andnud aluse aruteluks, et headus ikkagi ei võida praegu meie maailmas alati. 

Üldise kommentaarina tahaksin ma veel öelda, et see oli üks väga sõnaohter raamat, 464 lk tihedat teksti. See pani mind mõtlema, kas see oli autori enda eelistus või oli see pigem minategelase ehk Peteri ennastimetlev stiil. Kui mõne "telliskivi" puhul on iga rida omal kohal, siis vat seda raamatut oleksin mina küll kärpinud. Samas võis see olla taotluslik, et pinge kannaks ja lugeja näriks pikemalt küüsi, sest mida pikem ootus, seda suurem rahuldus lõpplahendusest. Aga nagu ma juba ütlesin, ei olnud see lahendus ka minu suurim eelistus. 

Kas ma soovitaksin teistele? No ma arvan et ikka. Pahalase seisukohast on lugusid ennegi kirjutatud, aga see on siiski suhteliselt originaalne, mitte ära leierdatud temaatika ja problemaatika. Kahjuks seda raamatut eesti keeles ei ole ja kuna see pole ka vist mingi suur rahvusvaheline hitt (mistõttu ma julgesingi natuke rohkem spoilerdada kui tavaliselt), siis pole seda siin eriti kuskilt kätte saada nii või teisiti. Keskmiselt tugev raamat. 

Marina Laikjõe "Prantsuse stiiliikoonid"

Marinaga kohtusime me aprillis 2019, kui Jumalaema kirik oli nädal aega tagasi põlenud ja meie tütar Saskiaga esimest korda elus Pariisis olime. Selle reisi järgselt oli mulle selge, et kui ma Pariisi tagasi lähen (ja kindlasti lähen), siis ma tahan Marinat jälle endale giidiks. See läks korda ka, aga lisaks sündis sellest veel kaks imelist asja – meie kirjanduslik koostöö (mul oli au toimetada Marina esimene raamat "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") ja pikaajaline sõprus. Marina on lugude giid ja need lood ei lõpe õnneks iial. Nüüd on sellest sündinud juba tema teine raamat, "Prantsuse stiiliikoonid". 

See, et Coco Chanel või Brigitte Bardot selles raamatus oma koha leiavad, ei kahelnud ma juba alguses, kui jutt võimalikust teisest raamatust üldse pihta hakkas, sest ma küll ei tea, kes võiks selles vallas veel suuremad ikoonid olla. Lisaks on oma peatükid veel Catherine Deneuve'il ja Brigitte Macronil. 

Marina tööeetika on kadestamisväärne. Uurimistöö, mis tema lugude sisse läheb, olgu see siis raamatu või lihtsalt linnaekskursiooni heaks, on kolossaalne. Isegi kui ta on miljoon korda (nagu ta ise ütleb) mingit tuuri teinud, siis ei lähe ta pea kunagi "vana rasva pealt" asju ülejala tegema. Seda eeltööd on kõvasti tunda ka mõlemas raamatus.  

Autori enda sõnul on tema teine raamat "austusavaldus väärikalt vananevatele ägedatele naistele", pluss Coco Chanelile, ilma kelleta lihtsalt ju ei saa, kuna prantslannade stiil on siiani mingis mõttes kummardus Chanelile ja tema revolutsioonilistele uuendustele naiste moes. Võib-olla ongi tema elu kõige rohkem avalikkusele tuntud, aga kindlasti mitte detailideni. Juba tema "Chanel No 5" saamislugu on põnev, aga kogu ta elu on märkimisväärne. Kindlasti on ta eeskujuks kõigile naistele, kes tahavad mingitest raamidest välja murda, sest tal oli küll täiesti kama, mis temast arvati, ja ta tegi, mida ise heaks arvas. Ka oma moodi lõi ta eelkõige endale, sest mis tundub hea ja mugav talle, tundub kindlasti hea ja mugav kõigile teistele. Õnnelikuks oleks teda küll vist liialdus nimetada, sest traagikat ja draamat oli omajagu, aga rahul võis ta kindlasti oma elu ja saavutustega olla. 

Brigitte Bardot'st oli ka ETV-s hiljuti sari, tänu millele ma temast üht-teist ikkagi teadsin (enne tõesti mitte midagi). Juba 70ndatel lõpetas ta filmides näitlemise ära ja keskendus loomadele ja ausalt pole seal ka midagi imestada. Temal läks küll juba lapsepõlvest saadik kõik vasakule ära ja ma ei imesta absoluutselt, et tal ei olegi lähisuhete loomine kuidagi õnnestunud. Aga kinolinalt ta muidugi vallutas kogu maailma ja eriti meeste südamed. Ja kuigi võibolla kinokunst tema loobumisega paljugi kaotas, siis minul on küll hea meel, et ta selle juhtme seinast välja tõmbas ja oma rahusadama leidis. 

Kuna ma ise suur kinoskäija ei ole (aasta understatement), siis ma tegelikult ei ole ise ka eriti Catherine Deneuve'i loominguga kursis, eraeluga veel vähem. Seetõttu oli mulle tema puhul kõik üllatuseks – nii see, et ta oli Yves Saint Laurenti lemmikmodell või et ta elu armastus oli Marcello Mastroianni, kellega tal on ka ühine tütar, et ta laulab taksos sõites või tossab sigarette nagu korsten. Aga ma olen kindel, et teadlikum rahvas on vähemalt "Cherbourgi vihmavarje" oma silmaga näinud. Mina tean sellest ainult seda ühte laulu. :) 

Aga no Brigitte Macronist me teame ju kõik üht-teist. Ja kõige põletavama 😏 küsimuse või teooria lükkab raamat nüüd ikkagi ümber: ei, ei olnud Brigitte oma tulevase abikaasa kirjandusõpetaja. Kokku sattusid nad hoopis näiteringis, mida Brigitte juhendas. Võib-olla see on sellest hoolimata väga ebatavaline algus suhtele, võib-olla on maailmas ilusamaid naisi, võib-olla on see vanusevahe tõesti suur – aga mis see meie asi on? Nagu näha, siis see suhe on juba pikalt vastu pidanud ja peab ilmselt edaspidi ka, hoolimata kõrvakiilust või kohtuasjast, kus Brigitte Macron kaebas kohtusse ajakirjaniku, kes väitis, et proua Macron on hoopiski mees. Selliste sündmuste valguses minnakse kas lahku, sest seda kõike on liiga palju, või siis suhe sellest kõigest hoopis tugevneb. Ei näe, et siin kuskil lahku minema hakatakse. Mina olen alati selle poolt, et las inimesed olla õnnelikud täpselt nii, nagu ja kellega nad tahavad olla. 

Mina väga soovitan raamatut kõigile, kellele Prantsuse graatsilised ja stiilsed naised korda lähevad, sest nagu ka raamat rõhutab, on neis kõigis midagi, mida tasub nii kadestada kui jäljendada. Neis on see miski, x-faktor või nagu prantsuse keeles öeldakse, je ne sais quoi, mis paneb neid imetlema ja neile järele vaatama. Eelkõige on see enesekindlus, hoolimata kõigist elu poolt kodaratesse loobitud kaigastest. Ja kes meist seda ei tahaks.