Édouard Louis "Muutuda: meetod"

"Kas kirjandus suudab tänapäeval muuta inimese elu? Noor prantsuse kirjanik Édouard Louis on tõestuseks, et see on veel võimalik,» märgib kultuuriajaloolane Marek Tamm. «Autobiograafiline jutustus «Muutuda: meetod» on kriipiv lugu lapsepõlve ahistavast maailmast, kust autoril õnnestus pääseda tänu kirjandusele, tänu raamatutele. See teos on ühtaegu nii sügavalt isiklik tunnistus kui ka terav sotsiaalne kriitika, ent samuti kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda." (Postimees, 19.02.2024)

Varraku veebruariraamat. 

Ma tahtsin seda kohe, kui veebruaris ilmuvate raamatute nimekirja nägin. Puhtalt sellepärast, et selle on prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu, kelle nimi on mulle nagu porgand eeslile. (*Viskab pilgu raamaturiiuli ülemisele korrusele, kus kõik mu Õnnepalud kenasti üles rivistatud on.) 

Édouard Louis on kirjaniku poolt endale ise võetud nimi. Sündides oli ta Eddy Bellegeule, aga kuna terve raamat (ja tegelikult mitu raamatut veel enne seda) räägib sellest, kuidas ta oma lapsepõlvest ja sünnikodust lahti üritab murda, siis pole midagi imestada, et protsessi käigus ka nimi muutub. Kogu see protsess ongi täpselt nii metoodiline nagu pealkiri ütleb. Samm-sammult, päev-päevalt töötab noor Eddy selle poole, et mitte ainult elus edasi liikuda, vaid öelda täiesti lahti oma elust vaeses ja räpakas kodus, räuskava ema ja joodikust isa seltsis ja saada vaat et sõna otseses mõttes täiesti uueks inimeseks. Juba linna gümnaasiumi saamine on väga suur asi, aga iga samm edasi näitab Eddyle, kuhu kõik veel liikuda on – puhtamaks, siledamaks, targemaks, ilusamaks, haritumaks. Elu on Eddy vastu küll piisavalt armuline, viies teda kokku inimestega, kes teda vajaliku know-how'ga (ja ka materiaalsete vahenditega) varustavad, aga ka uuest elust Amiensis ei piisa. Sest on ju veel ka Pariis ja École Normale Supérieure, Prantsusmaa üks ihaldatumaid ja prestiižsemaid koole. Pariisis omakorda on rikkad härrased, sponsorid, kes jagavad Eddy sättumust, nii et tegelikult ei teagi lõpuks, kes seal keda ära kasutab, aga lõpuks võib küll öelda, et Eddy liigub ihaldatud seltskonnas, ihaldatud rõivis ja räägib sundimatult täiesti ennekuulmatult intelligentset juttu. Metamorfoos on täielik. 

Ja kuigi nüüdseks juba ammu Édouardi nime kandev Eddy on jõudnud täpselt sinna, kuhu ta on soovinud jõuda, märkab ta peagi, et see seltskond ei rahulda tema vajadusi absoluutselt ja kuigi ta ei taha küll iial elada sama elu, mis ta lapsepõlves elama oli sunnitud, vaatab ta möödanikku läbi hoopis uue elukogenud spektri. 

Édouard Louis on ühes intervjuus Medium portaalile ise öelnud, et tema raamatuid võib nimetada paradoksaalseteks – ta kirjutab töölisklassist (oma pere puhul nimetab ta seda "töötuklassiks", sest kellelgi tema peres polnud püsivat töökohta) ja töölisklassile, nende elu parandamiseks, aga ilmselt ei loe mitte ükski neist inimestest tema raamatuid kunagi. Tõsi ta ilmselt on, kuid samas ta loodab, et kuidagimoodi suudavad ta raamatud siiski nende inimeste elu parandada, just nagu Simone de Beauvoiri raamatud muutsid elu naiste jaoks (isegi nende jaoks, kes Beauvoiri ei lugenud). Huvitava faktina märgib ta ka seda, et suurem jagu prantslastest literaate on kodanlased, kes tegelikult ei mõista töölisklassi elu. Vähe sellest, ka Louis’ enda esimene käsikiri, kus ta oma lapsepõlvest kirjutab, lükati mitme kirjastuse poolt tagasi, sest "mitte keegi Prantsusmaal ei usu" tema poolt kirjeldatud igapäevaelu. Nii vaeseid Prantsusmaal ju ei ole! 

Kuigi kõik Louis’ teosed on autobiograafilised, kutsub ta neid ise romaanideks. Seda põhjusel, et tema nägemuses tähendab romaan struktureeritust ja konstruktsiooni ning mitte iga struktureeritud ja konstrueeritud raamat ei ole tingimata puhas ilukirjandus. 

Ja kas me palun võime korraks veel peatuda tõlkel? See on otsekui hõrk gurmee, Louis à la Õnnepalu, kus koostisaineid on koheldud tõelise respektiga ja roog on lugejale filigraanselt serveeritud. Iga suutäis on tõeliselt dekadentne nauding. Selle raamatu sisu ja vorm on nii kvaliteetsed, et peaaegu tekib kahetsus, et raamat juba ongi läbi ja kellelgi teisel on see imeline kogemus veel ees. 

Julian Barnes "Elizabeth Finch"

Varraku jaanuariraamat. 

"Elizabeth Finchi" esimene lehekülg haarab hoobilt ülikooli õppejõu Elizabeth Finchi monoloogiga värsketele tudengitele, kus ta lõhub nii traditsioonilise loenguvormi kui ka tavapärased mõttemallid, näiteks annab ta lugemisnimekirja "mis on täiesti valikuline; teie hinne ei lange, kui te seda eirate, ja järjekindel õppimine ei pruugi hinnet tõsta". Seevastu rõhutab ta dialoogi olulisust ja väidab, et just koostöö käigus õpivad inimesed kõige rohkem, sest ta ootab ka üliõpilastelt põhjalikkust. Ühesõnaga, intrigeerib kohe. Mõtlesin, et ohoo, üks äge pedagoogikateemaline raamat. 

No eks ta oli ka, aga mitte selline, nagu esimene lehekülg lubas. 

Elizabeth Finchi loo toob meieni Neil, tema üliõpilane, kelle jaoks on nii õppejõud ise (kes enda kohta pea mitte midagi teada ega ära ei anna) kui ka tema õpetused paeluvad – võib-olla just selle pärast, kui vähe infot Finch nii enda kui ka oma suhtumise asjus välja annab. On see siis Neili või Barnesi valik, Finchi kirjeldatakse põhiliselt selle kaudu, mida kõike ta EI ole, mitte selle kaudu, mis ta kõik on. Kui Finch pärast surma oma märkmed ja raamatukogu Neilile pärandab, võiks arvata, et nüüd ometi avaneb Finch meie kõigi ees. Aga võta näpust! Märkmetes on küll mõned väga sõnaahtrad märkused ja tähelepanekud, aga need ei ütle tegelikult tema enda kohta mitte midagi. 

Neil avastab, et tema armastatuim õppejõud on tegelenud Julianus Apostata eluloo ja sellega seotud ajalooperioodi ja varakristliku ajastu uurimisega. Ta ei ole oma uurimistööd organiseerinud ja kindlasti ei ole ta seda avaldatava materjalina kokku kirjutanud. Ei teagi täpselt, mis põhjusel Barnes otsustab, et raamatu keskmine osa peaks nüüd koosnema sellest avaldamata uurimustööst, mille Neil ilmselt tribuudina oma lemmikõppejõule valmis kirjutab. Olgu Barnes nii hea kirjanik kui ta ka on, mind see vahepealne osa igatahes köita ei suutnud – ilmselgelt ei olnud see minu jaoks kuigi paeluv teema, aga ega seda elulugu eriti huvitavaks ka kirjutatud pole, nii et ma pean kahjuks nõustuma Washington Posti avaldusega: "But what nobody needs to know is the 48-page student essay about Julian that sits at the center of "Elizabeth Finch" like a lump of undigested potato in the throat." 

Üldse on WP arvamusel, et arvestades Julian Barnesi varasemaid teoseid ja seda, et ta on üks parimaid inglise kirjanikke, on "Elizabeth Finch" hämmastavalt vähe köitev, minnes isegi nii kaugele, et soovitab romaani "vahele jätta". Esimese ja kolmanda osa suhtes ma päriselt siiski ei nõustu, sest Barnes kirjutab minu arvates täiesti teadlikult ja minu jaoks ka kirjanduslikust seisukohast põhjendatult Elizabeth Finchi täiesti tabamatuks kujuks, uuri sa teda kuipalju tahes. Kui aga lugeda traditsioonilise ootusega, et raamatu tegevus või tegelaste areng lõpuks mingisse konkreetsesse punkti või lahenduseni jõuaks, siis seda kohe kindlasti ei tule. 

Kindlasti ei soovita ma "Elizabeth Finchi" lugeda neil, kes filosoofilisi mõtiskelusid ei armasta, sest nagu vist juba minu jutust välja tuli, on see üks pikk kolmeosaline essee teemajärgnevusega A-B-A (esimene ja viimane osa Elizabethist endast ja vahepealne Julianus Apostata elust).

Tõlkija Liisi Rünklat tahan ma ikkagi väga kiita. Ilmselt oli see väga nõudlik töö ja sellega on suurepäraselt toime tuldud. 

Ivan Gontšarov "Oblomov"

Kolleegiväljakutse #2 (raamatukoguhoidja soovitus)

On isegi mõnevõrra huvitav, et minu lapse- ja noorpõlve lugemuse juures ei sattunud "Oblomov" kordagi minu mõttelisele lugemislauale ja sellest ei tulnud kordagi ka kirjandustundides juttu. Kuna Gontšarov palju rohkem kirjutanud polegi (kokku kolm märkimistväärivat romaani), pole see siiski ka mingi eriline ime. 

Räägime siin kohe sirgeks ka selle, et "Oblomovi" tõlkija on – param-param-paraa! – Anton Hansen Tammsaare kogu oma hiilguses. Oblomov lamab "nagu tomp ühmatanud tainast" ja toatüdrukust räägitakse, et "nägu poleks tal nagu olnudki: silma puutus ainult nina; see polnud küll kuigi suur, aga eraldus näost sedavõrd või oli see nii halvasti paika pandud, kusjuures ninaots oli veel ülespidi pööratud, mistõttu see jättiski näo varju: nägu oli värvitu ja lame, nii et ammu enne, kui seda tähele pandi, oli ninast saadud selge ettekujutus". Ühesõnaga, tõlge on puhas sulakuld. 

Kui veel mõni minusugune "pooliku haridusega" blogilugeja siin ringi luusib, siis Oblomov on raamatu alguses välja ilmudes noor mõisnik, kes küll oma kolmesaja hingega maamõisas ei ela, vaid veedab aega linnas mitte kui midagi tehes. Ta vedeleb päevad otsa voodis ja kamandab teener Zahharit, kes on põhimõtteliselt sama laisk, sest korter on räämas ja kogu majapidamine pilla-palla. Kui sõbrad üritavad Oblomovit kuhugi välja kutsuda, külla või üritusele, ei ole see sugugi võimalik, sest tal on nii palju teha – tema "plaan" mõisa kordaseadmiseks on töös ja kohe varsti valmimas. Samas, kui külaline lahkub, keerab Oblomov lihtsalt teise külje ja "plaan" jääb ikka pooleli. Selle mõisa köis lohiseb ka mõisniku enda käes, nii et tolmupilv taga. Sõber mõtleb sellele fenomenile välja lausa termini – oblomovlus. See tundub olevat tahtmatus midagi teha või millegi vastu huvi tunda, teisisõnu apaatsusega miksitud laiskus. Tundub, et termin on üsna laiapinnaliselt käibele läinud, sest kui guugeldada sõna "oblomovlus", leiab päris ohtralt erinevaid artikleid, mis sugugi mitte Gontšarovi romaanist ei räägi.

Mõneks ajaks tundub küll, et Oblomov ärkab elule, kui ta armub ära kaunisse Olgasse. See lugu kestab raamatu mahust arvestatava aja, ja ausalt, pean vist õnne tänama, et ma elan praegu ja mitte 19. sajandi Venemaal, sest need läbi lillede kilomeetripikkused õhkamised, milles tegelikult mitte midagi ei öelda, oleksid minu ATH-laadse aju täiesti krussi keeranud. 😁Ja minu jaoks "täiesti lampi" otsustab Oblomov ühtäkki, et nemad ikka kokku ei sobi mitte kuidagimoodi ja üldse nad raiskavad teineteise aega (või siis Olga raiskab enda aega), kuigi eelmisel päeval olid kõik nii armunud. Olga lähebki mõni aeg hiljem mehele hoopis Stolzile, kes Olgat ja Oblomovit üksteisele tutvustas. No ja Oblomov langeb oma oblomovlusse tagasi. 

Nii et pealtnäha üsna sirgjooneline lugu, Oblomov kui laiskvorstist negatiivne kangelane, elu täis Olga ja töökas Stolz positiivsust pakatavad kangelased. Siiski ei ole see kõik niisama lihtne. Kuigi Oblomov näib olevat täielik luuser, kirjeldab Stolz teda ometi kuldse ja siira hingena, keda ta väga leinab, kui Oblomov sureb. Neid omadusi kiidab ta sõbrast rääkides teistele juba isegi ammu enne viimast hüvastijättu sõbraga. Ja miks on Olga armastava ning samas tööka ja efektiivse Stolzi kõrval ikkagi niivõrd rahulolematu ja depressiooni piiril vaagub? Küsimus pole ju selles, et Stolz teda ei hindaks, pigem vastupidi – ta jagab naisega isegi kõike, mis ärides toimub, ja räägib temaga nagu võrdne võrdsega. Tundub, et Olga peaks ju olema väga õnnelik, aga siiski-siiski... Stolzis puudub midagi, mida Olga jõudis Oblomovi juures tundma õppida (asjaliku poolsakslasena on romantilise vene hinge vastu vist ikka raske saada). Lõppeks abiellus Oblomov ju enne surma oma perenaisega ja kuigi sellest kooselust palju ei räägita, siis jääb sellest ikkagi mulje kui ühest õnnelikust ja rahulolu täis suhtest. 

Ehk iseloomustab see üsna raamatu algusest leitav lõik Oblomovit kõige paremini: 

"Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? (---) Inimest – näidake mulle inimest! (---) Ja armastage teda!" 

Sümpaatne. 

ˇ