reede, 30. september 2022

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat"

Kõigepealt saadan teele tervituslehvituse Toledo toredale tiimile. Raamatuid valida nad oskavad, seda tuleb tunnistada. 


Üks koduabiline seal raamatus küll on, aga kuna tegemist on novellikogumikuga, siis on tegelaste kamp suhteliselt kirev. Samas on temaatika ja atmosfäär neis lugudes ikkagi stabiilselt jõhkrad, peamiselt kohtume vaeste, lootustetult haigete, kurjategijate, narkomaanide ja eelkõige joodikutega. See on üks täiesti omamoodi maailm, kus aeg kulgeb mingis täiesti hoomamatus rütmis, sest kuhugi ta kulub, aga vahet pole vist tegelikult üldse, sest nagunii ta kuhugi ei suundu. Nendel eludel ei ole sihti ja nagu aja puhul, pole ka millesti muust eriti lugu, sest vahet ikkagi ei ole. Vahel võib väike säde ju tekkida – näiteks armud kellessegi või midagi. Kuid sama kiirelt, kui see algab, see ilmselt ka lõpeb. Sinu armastatu viib ära kas surm, armuke või vangla. 


Ma ei tea, kas Berlin teeb seda meelega, aga tegelaste osas ma lõplikult sotti ei saanudki. Mitmed lood olid omavahel seotud, tegelased samad, kuid see tuli välja kuskil loo keskel või lausa lõpus. See ajas mind segadusse, samas mingil hetkel hakkas tunduma, et mis vahet seal ongi. Ükskõik, mida need inimesed ka ei üritaks muuta või parandada, ikka ajavad mingid kujuteldavad ühiskonnapõhjast kerkivad kombitsad ennast välja ja kõik läheb nagu alati, karusell hakkab taas tööle, imeb su endasse ja lahti ei lase. 


Kuigi Berlini enda elu ei olnud küll nii trööstitu, siis skolioos ja purunenud abielud kindlasti oma jälje tema maailmavaatesse jätsid. Seda, kui palju (peale ühe skolioosiga tegelase) neis novellides teda ennast on, ma päriselt ei tea. 


Berlini tekstiloomevõime on muidugi täiesti meisterlik ja vähem oleks patt kiita ka tõlkjat Jüri Kolki. Kuigi temaatika on selline, nagu tema on, siis tekst on sellega kontrastselt isegi kaunis. Sõnu on hoolikalt valitud ja vaetud, nagu selleks, et anda oma tegelastele vähemasti omalt poolt võimalikult palju väärikust ja tähelepanu. Pole siis ime, et kirjanduskriitikud on teda nimetanud Ameerika kõige paremini hoitud saladuseks. 


On meeldiv, et eestlastele on see saladus nüüd ära räägitud.