Kolmas raamat 'kolleegiväljakutsest'.
Algselt palusin ma kolleegidelt raamatusoovitusi sellepärast, et meil on lihtsalt tore ja särtsakas kollektiiv ja sealt ei saa halbu ettepanekuid tulla. Etteruttavalt võib öelda, et see on leidnud tõestust. Aga hoopis omaette küsimus on, mida see ütleb minu või minu kolleegide kohta, kui juba kolmas raamat järjest balansseerib realistliku ja absurdi vahelisel köiel... Nii Kõomägi, Vadi kui Heinsaar on omamoodi üsna sarnase joonega kirjanikud - kirjutavad nii-öelda tavalistest inimestest, tegelased on eestlased, üsna sageli on lood seotud konkreetsete ja nimetatud paikadega. Kõik juhtusid olema jutukogud (kuigi nii Kõomägilt kui Vadilt olen enne lugenud ka pikemaid romaane) ja kuigi ma ei ole suuremat sorti novelliaustaja, siis ometigi jampsib see kuldne kolmik väga toredasti - ja ma kasutan sõna "jampsib" siinkohal komplimendina. Ilmselt oleme me kolleegidega veel sarnasema kirjandusliku maitse ja huumoritunnetusega, kui ma varem arvasingi.
Heinsaare puhul on kõige selgemalt tunnetatav selline murakamilik maagiline fantastika. Kujundid kasvõi loodusest, mida ta kasutab, viivad lugeja sageli kui muinasjuttu oma võlutud metsade ja nõiamajakestega. Tundub, et igas loos on mingi väike peidetud moraal - kas siis see, et õnnelike inimestega koos olemine teeb sind ennastki õnnelikuks; või et kui sa lased oma õnnel teiste peale paista, siis saad sina isegi sooja. Aga samas võib ka juhtuda, et kui sinu kõrval on keegi väga õnnelik inimene, siis su enda elu paistab selle kõrval kuidagi eriti rõõmutu.
Lugedes lugu õnnelikust surejast Aabel Vikerpuust mõtlesin, et meie hulgas on tõesti inimesi, kes terve elu ainult surevad ja sellest emotsionaalset kasu lõikavad. Kui Aabel enam suremas polnud, kaotasid kõik tema vastu huvi. Ja mind panevad küll enamasti ainult muigama, aga teinekord ajavad ikka närvi ka need inimesed, kes armastavad postitada Eriti Krüptilisi Facebooki-staatuseid. Näiteks nagu "Kõik on halvasti." Või lihtsalt mõni märgiliselt negatiivne emotikon. Aga kindlasti mitte ei tohi rääkida, mis siis täpselt viga on, sest nii ei saa piisavalt tähelepanu. Tarvis on seda, et kõik hakkaksid muretsema ja küsima, aga vastamise õnge ei tasu ka langeda. Parem on mitte midagi öelda, sest nii on huvitavam ja tähelepanu püsib kauem...
"Kingade elu" puhul oli vahva näha, kuidas kingad räägivad, mida nad on "teind ja näind", ehk siis kuidas Heinsaar võtab oma tegelased ja mitte lihtsalt ei pane kingi rääkima, aga mõistab, et kingad tõenäoliselt ei ole mitte Inglise seriaalidest tuntud 'ülemise korruse rahvas', vaid keldrikorruse oma. Ja nii nad siis võluvalt oma sotsiaalse klassiga kokku kuuluvat keelt ka räägivad.
Kui maagilise fantastika juurde tagasi tulla, siis kindlasti parim ja reljeefseim selle suuna esindaja on lugu "Sinine mets", mis räägib Ivan Bezdomnõist, kelle naine kodust välja kupatas. Korraks välksas kerge paralleel Dostojevski veel tähenduslikuma nimega Lev Mõškini suunal. :) Aga Ivan Bezdomnõi leiab tegelikult oma kodu üles küll ja saab aru, et tegelikult polegi ta mingi närune kodutu Vanja, vaid kardetav ja suursugune Röövel Ööbik. Vot nii! Lugu, mis algab täiesti argiselt, muutub muinasjutuliseks nagu unenägu. Või siis sõi Ivan lihtsalt seeni. Mine tea.
Kogu raamatut läbib rändamise ja eneseotsingu teema. Kui näed, et su elu sind ei rahulda, siis vaata enda sisse, leia oma unistus ja mine järgi seda. Vabane kammitsaist, hinga kopsud sügavalt kodumaa värsket maaõhku täis ja hakka lihtsalt astuma. Aga siis ole ka valmis milleks iganes!
Tänan igatahes kallist kolleegi soovitamast!
