Teeme nüüd ühe asja selgeks. Neid on mitu. Isa kirjutas "Krahv Monte-Cristo", "Kuninganna Margot'" ja "Kolm musketäri" ja poeg kirjutas "Kameeliadaami". Jäi meelde?
Ausa ülestunnistuse korras pean tõdema, et ma ei ole lugenud ühtki vanema Dumas' romaani. Gümnaasiumis vist oli "Kameeliadaam" küll programmis. Musketäride klassikalist filmi olen muidugi näinud ja siiani võin laulda paraparaparadujemsja. Ja Konstansijakonstaaaansijakonstaaansijaa.... Aga lugenud ei ole. Mingil hetkel põhikoolis tean, et üritasin küll "Krahv Monte-Cristot" alustada, kuid üsna ruttu andsin alla. Mis hullusti, see täiskasvanueas uuesti!
Kuna tegemist oli kõigest esimese osaga (teine on riiulis), jõuab asi täpselt poole peale. Noor ja õnnelik tüürimees Edmond satub inimeste ahnuse ja armukadeduse ja poliitilise nahapäästmise tõttu pikkadeks aastateks süütuna kindlusvanglasse (otse iseenda kihluspeolt), kus ta oleks surmani mädaneda võinud, kui kõrvalkongi vang ennast kogemata vanglast välja kaevamise asemel Edmondi kongi kaevanud poleks. Neist saavad sõbrad, vanem vang õpetab noorele Edmondile kõiksugu keeli ja tarkusi ning annab juhised suure varanduse leidmiseks. Edmond saab tänu oma leidlikkusele vanglast välja (mõnda asja võite ise ka lugeda), saabki varanduse kätte ja sealt saab alguse pikk ja ülimat kannatlikkust nõudev vendeta. Ja esimese osa lõpuks on noorest tüürimehest saanud keskealine, pururikas ja inimloomust hästi tundev krahv Monte-Cristo – saare järgi, kus varandus peidus oli.
Kui ma peaksin ühe sõnaga oma lugemiselamust kirjeldama, siis oleks selleks sõnaks "nauditav". Dumas elas ajas, mil kirjanikel polnud veel nii tohutult kiire, mil kirjutati käsitsi ja seega oli aega kirjutades isegi natukene mõelda. 616 lehekülge ja oleme jõudnud alles poole loo peale, ja kuigi see kulgeb suhteliselt rahulikus tempos, ei saa igavuse üle küll kurta. Dumas on natuke nagu krahv Monte-Cristo ise, kes inimesi pikalt ja rahulikult lihtsalt vaatleb, ja lugeja vaatleb koos nende mõlemaga.
Vahepeal teeb Dumas nalja ka. Turtsusin päris mitu korda. Näiteks ütleb krahv ühel hetkel:
"Arvan, et see on üsna ilus muusika selle kohta, mida on loonud inimhelilooja ja mida laulavad kahejalgsed sulgedeta linnud. (---) Kui ma tahan kuulata oivalist muusikat, vikont, niisugust muusikat, nagu sureliku kõrv iial pole kuulnud, siis ma magan."
Süžeeliin on, nagu põnevikule kohane, raamatus primaarne. Sellegipoolest on see ikkagi korralik tükk kirjandust ja tuleb tunnistada, et klassika pole tõesti mitte asjata klassika. Ja kui viimasel ajal on lugemisgrupis olnud juttu nt Jules Verne'i romaanidest, kus mõned loodusteaduslikud ja muuteaduslikud faktid on täielik umbluu, siis ajaloo peale võib ses suhtes üsna kindel olla ja Dumas' raamat ikka päris ulme pole.
See on üks minu selle aasta kirjanduslikke eesmärke, keskenduda pigem rohkem klassikale. Boonusena on ka tõlked, sest üldjuhul tundub, et ka tõlkijatel ja toimetajatel oli rohkem aega sõnu kaaluda ja seada. Huvitav on ka jälgida, kuidas eesti keel aja jooksul muutunud on, sest praegu näiteks käänatakse mitmeid prantsuskeelseid nimesid juba ka eesti keele mugandustega, mis näiteks puudutab nasaalhäälikuid sõna lõpus (aga eesti keeles soovitab Keelenõu need mugandatult välja lugeda ja käänata, mis on ka palju loogilisem). Seetõttu on tänapäeval just nimelt neid käänamisi pisut veider näha, aga iga raamat ja iga tõlge on oma ajastu laps. Igatahes on Tatjana Hallap suutnud "Krahv Monte-Cristo" tõesti mõnusasti tõlkida.
Nüüd on aga tõeliselt raske otsustada, kas lugeda kohe teine osa või võtta midagi vahele...
Lugesin hiljuti taaskord seda raamatut ja sain lugemiselamuse, nagu sain oma teismeliseaastatel. Mõni raamat peab ajahambale vastu, mõni mitte. Minu silmis on see raamat endiselt värske ja tema "parim enne" asub veel kaugel...
VastaKustutaPeale huvitava sündmustiku, on minu jaoks sel raamatul ka lisaväärtused.
1. Raamat kajastab hästi tolleagset poliitilist olukorda Prantsusmaal. Rojalistid (kuningavõimu pooldajad) vs bonapartistid (Napoleon Bonaparte'i pooldajad). Napoleon oli tol ajal väga populaarne lihtrahva hulgas, sest ta viis läbi mitmeid reforme (nt. kohtureform, mis tagab võrdse õiguse kõigile; haridusreform, mis tagab võrdse hariduse kõigile ja haridus pole enam vaid aadlikest kõrgseltskonna luksus jne).
2. Raamat on omamoodi autori tänu oma isale.
Paljud tõenäoliselt ei tea, et Alexandre Dumas' vanaema oli mustanahaline orjatar, kelle nimi oli Marie Cessette Dumas. Isa poolt kõrgaadlik ja ema poolt mustanahaline, oli Alexandre Dumas' isa mulatt. Ja seega oli nahavärvilt tõmmu ka Alexandre Dumas ise ning ta pidi taluma nooruspõlvest palju rassilist diskrimineerimist. Oma raamatus "Georges" võtab Alexandre eeskujuks oma isa, kui ta loob Georges' tegelaskuju ja paljud raamatusündmused juhtusid ka päriselt tema isa elus. Raamatus saab põlatud Georges'ist lõpuks üllas aadlik, ta on haritud mees, tal on entsüklopeedilised teadmised, ta reedetakse armastatud naise poolt ja ta maksab kätte neile, kes talle nooruses liiga tegid. Samu motiive võime näha ka tema raamatus "Krahv Monte-Cristo", kus Edmond Dantes'il on samad omadused ja motiivid. Mis puudutab Monte-Cristo saart, siis Alexandre' vanaonu Charles kasutas seda saart oma hämarateks tehinguteks. Raamatu lõpp, kus Haydee avaldab armastust Edmondile, on Alexandre tänu oma mulatist isale ja valgenahalisele emale, kes tutvusid, kui Alexandre isa oli juba keskealine, kuid ema alles noor ja isa varjas põgenikust ema, kui riigis toimusid närvilised poliitilised sündmused. See oli armastus esimesest pilgust, millest sündis kolm last: kõigepealt kaks tütart (Alexandre'i vanemad õed) ja lõpuks poeg (Alexandre).
Alexandre Dumas väitis, et Edmondi vangistamise lõik valesüüdistuse järgi on võetud Pariisi politsei arhiivist, kus olevat kirjas sarnane juhtum. Tol korral istus vang alusetult kinni 7 aastat ja siis vabastati. Oma memuaarides heidab Alexandre väljakutse avalikkusele: proovige järgi uurida, kes see mees oli. Siiamaani on otsingud jäänud tulemusteta. Isiklikult arvan, et mingi alus on tema väitel kindlasti, sest paljud sündmused tema paljudes raamatutes on Alexandre võtnud päriselust. Nii et mõnus mõistatus lahendada meile kõigile! :)
Lõpetuseks. Raamatut sobivad iseloomustama mitmed ütlused: visadus viib sihile, ära kaota iial lootust, õnn võib sind ikkagi leida kui sa seda enam ei oota jne.