Birgit Zeidler "Monet"

"Monet' tundejõu ime seisneb selles, et ta kujutab kivi värelevana, vannitades seda kirgastes voogudes, mis sädemeid pritsides laiali põrkavad ja lagunevad. Muutumatu surnud maal on minevik. Nüüd elab isegi kivi. Me tajume, kuidas ta muutub. Ta kaob. Me näeme teda möödumas." (Prantsusmaa peaminister ja Monet’ sõber Georges Clémenceau Roueni katedraali seeriast)

Tegin seda raamatut lugedes märkmeid, palju märkmeid, ja pean nüüd mingi valiku tegema. Aga pikk tuleb ikka, hoiatan.

Oscar-Claude Monet alustas koolipõlves karikatuuride joonistamisega (esialgu signeeriski ta oma töid O. Monet) ja tegi nendega alustuseks endale päris korralikku raha. Võib-olla polekski ehk mõtet neist rääkida, aga mulle jäi kirjeldusest kõlama mõte, et ta polnud neis karikatuurides iial salvav või sakrastiline ning oli pigem kirjeldav kui kommenteeriv. Selle võttis ta kaasa kogu oma loomingusse. 

Eugène Boudin vedas noore karikaturisti välja, plein air maastikke maalima. Algselt lõpetati tööd küll ateljeedes, kuid tänu sellisele peenikesele väljamõeldisele nagu värvituubid said impressionistid hiljem oma maalid vabas õhus lõpetadagi. See ei tähenda, et Monet oleks ainult õues maalinud, aga kindlasti oli see aja märk. 

Impressionistide nime pani neile täiesti kogemata kunstikriitik Castagnary oma arvustuses näitusele, kus Monet esitles oma ilmselt tuntuimat tööd "Impressioon. Päikesetõus" (seda mäletan isegi mina koolist). See maal oli omamoodi ninanips teisele kriitikule, Gautierile, kes oli üht Daubigny tööd kirjeldades negatiivse tooniga öelnud, et too "rahuldub vaid impressiooniga, visandliku muljega loodusest" ja on "häbiväärselt hoolimatu detailide suhtes". Selle maali põhjal nimetaski Castagnary näitust "impressionistide näituseks", aga läks sellega ilmselt alt, kuna nimi jäi kohe külge. 

Monet "ei olnud tagasihoidliku elu kunstnik ja vältis läbi elu mistahes näotu kujutamist" (tsitaat raamatust). Näiteks maalis ta Seine'i alati ilusamana, kui see tol ajal tegelikult oli – kaasaegsed on rääkinud, et Seine oli tollal haisev solgijõgi, kus hulpisid isegi väljaheited, aga neid ju Monet ometi pildile ei pannud, väljapeetud esteet nagu ta oli. 

 

Sisulisemaks minnes teab vist iga natukegi kunstivooludega kursis olev inimene, et impressionistide jaoks oli peamine vahetu mulje. Kuna nad maalisid sageli vabas õhus ja iga pilvetups vaadet muutis, tuli maalida kiiresti ja nii muutusidki kujutatavad objektid mulje kõrval vähetähtsaks. Nende maale vaadates ei olegi niivõrd oluline, mis vaade see nüüd täpselt on. Oluline on valgus, õhk, liikumine ja eriti Monet' töödel ka vesi. Monet' päike ja vesi ongi üks peamisi põhjusi, miks ma nendelt maalidelt kuidagi välja ei saa ja miks ma neid lihtsalt lõputult vaadata võin, näiteks "Argenteuil' sild", kus vesi on kalda ääres täiesti liikumatu, aga jõe keskel väreleb nii, et seda on pea füüsiliselt tunda. Sageli maalis ta oma töid paadist ja see annab vaatajale veel omamoodi dimensiooni, sest tundub, nagu oleksid ise kogu selles valguse ja peegelduste mängus kõrvuni sees, mitte lihtsalt kusagil eemal vaatlejana. 

Jätame siinkohal pikemalt rääkimata Camille'st ja Alice'ist, rahapuudusest ja reisidest ja maabume veel Givernysse. Elu teises pooles juba rahalises kindlustatuses ostetud Giverny sai tema rahusadamaks. Ta kujundas aia tõeliseks kunstiteoseks ja lõi seal üle 250 maali. Kuhu enam ikka nii väga minna, kui sul on selline aed, kus on olemas isegi vesi – tema enda rajatud tiik lõputute vesiroosidega. Need on pildid, kus kaob perspektiivijoon, ja kuna taevas peegeldub veel, on need värvikompositsioonilises mõttes isegi tagurpidised, "pea alaspidi". 

Ma pean ütlema, et Cézanne'i maale vaadates näen ma värve ja konstruktsioone ja seda, kui uuenduslik ta oma ajas oli. Kuid kui ma vaatan impressionistide maale, eriti Monet' ja Renoiri omi, siis kuigi ma tean ka nende piltide taga olevat uuenduslikkust ja värvilugu, siis on see kõik täiesti teisejärguline.  Nii nagu nende endi jaoks oli oluline jäädvustada neile tol hetkel avanev impressioon, nii on ka minu jaoks nende maale vaadates oluline impressioon, mida need pildid minus tekitavad. Mind ei huvita sel hetkel nende elulood või tehnikad, sest need maalid teevad mind lihtsalt üdini rõõmsaks ja ma olen end korduvalt tabanud neil hetkil päris füüsiliselt naeratamast. Pikalt. 

 

Tegelikult pidi see raamatublogi olema, aga olgu see siis seekord selline "ainetel" postitus. Lisan mõned oma lemmikmaalid ka, kuigi seegi on meelevaldne valik. 

Impressioon. Päikesetõus. 

Argenteuil' sild

Jaapani sild ja vesiroositiik Givernys

Vesiroosid (Orangerie muuseumis)

Seine'i harujõgi Giverny lähedal udus

Nicola Nonhoff "Cézanne"

 Jätkub kunstivõhiku harimine. Raamat nr 2. 

Tegin pärast da Vincit elegantse seitsmepenikoormahüppe 19. sajandi Prantsusmaale ja kõik ülejäänud raamatud, mis mul sellest sarjast riiulis ootavad, on sellestsamast 19. sajandi ja 20. sajandi esimesest poolest. 

Cézanne'i isa oli pankur ja sai täitsa kenale järjele, aga nagu nende uusrikastega ikka on, siis aristokraatide hulka teda eriti muidugi ei tahetud ja selline kahe heinakuhja vahel elamine, kui sind kuskile kas siis enam või siis kõigest hoolimata ei taheta, ei pruugi inimese elus just kõige mugavam algus olla. Sõpru õnneks ikka oli, kooliajal oli Cézanne'il näiteks kaks truud semu, kellega kogu vaba aega veeta. Üks neist oli Jean Baptiste Baille, kes tänapäeval kellelegi eriti midagi ei ütle ja pole eriti põhjust ka, aga teine oli Émile Zola isiklikult. Elu lõpupoole võttis aga kirjanikuhärra nõuks kirjutada romaani "Looming", kus peategelaseks oli ilmselgelt ära tuntavate joontega kunstnik. Pärast seda olid nende suhted lootusetult sassis. (Nüüd on mul tahtmine lugeda riiulis seisvat ja oma järge truult ootavat "Nanat".)

Cézanne jõudis oma elu jooksul väga mitmeid kordi vahetada nii ainest, stiili kui värvipaletti. Keegi küll täpselt ei tea, millest see tuli, et ta noore kunstnikuna maalis süngetes toonides suisa vägivaldseid maale. Hiljem ta selles osas küll taltus ja lõi korraks kampa isegi impressionistidega, aga sellest peale sõpruse Pissarroga midagi erilist ei tulnud. Cézanne'il oli oma tee käia ja teda huvitas tasapinnalisus, motiiv ja omapärased vaatenurgad rohkem kui vesi, õhk ja valgus. 

Üldiselt on see äärmiselt huvitav, kui sa vaatad mõnda maali ja siis loed, mis selle maali kohta öeldud on, ja siis uuesti vaadates näed seda hoopis teistmoodi. Hakkadki nägema kõiki neid murtud ja äraspidiseid perspektiive ja täiesti ajuvabasid proportsioone ja siis hakkad mõistma, et need teenivad kõik mingit hoopis suuremat eesmärki. Sest kui Cézanne'i kaasaegsed talle aeg-ajalt ette heitsid, et joonistada ta ei oska ja proportsioone ei tunne, siis oskas ja tundis küll, aga tal olid lihtsalt asjaga omad plaanid. Näiteks väitis ta, et inimene ei näe objekti nii-öelda ühest punktist, vaid et kui sa vaatad laual olevat korvi õuntega, siis osasid näed külje pealt ja osasid ülaltvaates jne. Ja siis tema niimoodi püüdiski neid kujutada, et osad eest ja osad ülalt ja mis kõik sinna vahele veel jääb. 

Ja sel ajal, kui impressionistid oma õrnu valguse ja õhu pilte maalisid (ärge te arvake siin nüüd midagi, mulle väga meeldivad impressionistid ja ma võin nende töid lõputult vaadata), murdis Cézanne oma kivimurru- ja mägede piltidega ennast hoopis kubismi poole, mida siis veel olemaski polnud. Mida enam elu lõpu poole, seda abstraktsemaks see kõik läks ja isegi piirjooned läksid peaaegu kaduma, nagu võib näha ka juuresolevalt pildilt (mõlemad portreed on samast mehest!). 

Iga maali ja selle kirjeldusega hakkasin ma järjest enam mõistma ka seda, kui tähtis oli tema jaoks pilt kui tervik, sest ta kandis sageli üht ja sama värvi erinevatele pildil olevatele elus või eluta objektidele. Kui lähemalt vaadata, siis tundub tõesti veider, et muru sees on valged täpid - aga pilti uuesti tervikuna silmitsedes näed küll, et see valge tuleb taevast või mäest ja seob kõik ühtseks tervikuks kokku. Kui impressionistide tööd on ilusad, graatsilised ja kerged, siis Cézanne on pigem rohmakas, robustne, jäik. Aga huvitav, tõesti huvitav. 

Ta oli ka meeletult keskendunud detailidele. Cézanne võis maalitavat inimest või objekti tundide kaupa vaadelda, ilma et ta pintsliga lõuendit puutunudki oleks. Sageli käisid tal ka portreteeritavad istumas nii, et sessiooni ajal Cézanne neid lihtsalt vaatas ja uuris. Maalima hakkas siis, kui modell uksest juba välja oli läinud. 

Tema ujujatest ja portreedest ja Sainte-Victoire'i mäe seeriast (mis muutus samamoodi järjest abstraktsemaks) ma isegi ei alusta, sest siis peaks rääkima jäämagi. Lugege ise. 

Elke Linda Buchholz "Leonardo da Vinci"

Ükskord tuli keegi kuskil selle peale, et ilmas on selliseid täiskasvanud inimesi, kes ühel hetkel oma elus mingil seletamatul – või siis ka seletataval – põhjusel leiavad, et kuigi neid koolis kunstiajalugu üldse ei huvitanud (ja joonistada oskab ka ainult muumitrolle), siis nüüd võiks ennast põhiasjadega kurssi viia. Ja nendele inimestele oleks vaja kiiret ja efektiivset lühikursust (ei, crash course on ikka väga palju ilmekam väljend). Nii sündis sari "Väike kunstiraamat" – sellistele minusugustele. 

Mul on neid riiulis veel, aga hakkasin nii-öelda algusest tulema. 

"Mona Lisast" ma isegi ei hakka rääkima (kuigi kui keegi tahab teada, miks Lisal on pildi peal juuksed lahti, kuigi abielunaisena peaks need kinni olema, siis ma võin teile seda rääkida, sest mind on "kasvatanud parimad"). Aga vaatasin neid maale ja mõtlesin, et pekki, mõni ikka oskab. :) 15. sajand tundub aastal 2021 eriti eelajalooline, aga vähemalt oli tol ajal Leonardo-sugusel kerge silma paista, nagu tol ajal ilmselt vähegi innovaatiliste inimestega olla võis. 

Ma võiksin ju rääkida sfumaatost, varjutamisest ja piirjoonte hägustamisest, mis Leonardo maalid nii üdini loomulikuks teevad. Võiksin rääkida ka sellest, kuidas just tema hakkas portreed ja tausta tervikuks sulatama. Või sellest, kuidas ta nuputas välja värvitooni heledusega mõjutatava perspektiivi, et maal oleks selline, nagu inimsilm loodust tegelikult näeb. Või siis sellest, kuidas jällegi just tema inimesed maalidel "liikuma" panna suutis, aga seda räägib teile ilmselt iga teine kunstiõpetaja. Samamoodi nagu iga teine kunstiõpetaja võiks pillata välismaakeelseid fraase nagu uomo universale, sest kui Leonardo polnud tõeline "universaal", kes siis veel. 

Seda, et Leonardo tundis huvi anatoomia ja tehnika vastu, teavad ilmselt kõik. Vähesemad teavad, et just tema nuputas välja esimese auto prototüübi (mina teadsin tänu inglise keele õpikule :D) ja joonistas põhimõtteliselt valmis helikopteri. Anatoomiast rääkides on kõik näinud Vitruviuse meest, aga ilmselt on vähem neid, kes on teadlikud, et Leonardo joonistas ka emaüsas olevat loodet. Ei, ta ei lõikunud rasedaid lahti, aga tiine lehma küll. Ja nuputas selle põhjal välja, kuidas inimese loode emaihus välja näha võiks. 

Viimased poolteist aastat olen ma olnud kõrvuni sees Pariisist rääkiva raamatu projektis. Muuhulgas on seal juttu Marly hobustest ja nendest võite lähemalt lugeda juba aprillis, kui raamat ilmub. Aga minu jaoks oli huvitav see, et kui Marly hobuste meisterlikkusest räägib näiteks fakt, et nad on tagajalgadel püsti (mida on matemaatiliselt väga raske skulpteerida), siis Leonardo üritas Sforzade ratsamonumendi jaoks hobust just nimelt tagajalgadele panna, aga tema sellega siiski veel hakkama ei saanud. Ta pidi oma ideest loobuma ja jooksma see hobune olekski jäänud, kui Leonardo oleks selle projekti lõpetanud. 

Leonardo armastas väga loodust. Ta tundis paljusid taimi ja loomi, vaatles neid äärmiselt tähelepanelikult ja joonistas neist lõputuid eskiise. Oma südameheaduses ostis ta linnumüüjatelt linde ja lasi neid siis lihtsalt vabaks. Ja hakkas taimetoitlaseks. 

On muidugi selliseid inimesi, kellel on kümme raamatut korraga pooleli ja see on täitsa okei. Mina olen jälle selline inimene, kes enamasti ei suuda isegi uut raamatut alustada, enne kui eelmine on lõpetatud. Sest korralik inimene teeb asjad korralikult lõpuni ja siis võtab järgmise käsile. Ja just sellepärast oleks Leonardo mind ikka täiesti hulluks ajanud, sest nii palju lõpetamata maale, skulptuure ja arhitektuuriprojekte pole maailmas vist küll mitte keegi teine toota suutnud. ;) 

Ja ei, ma ei räägi ühestki tema kuulsast maalist. Nendest räägitakse nagunii. 

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Kortsutatud paberid"

Kui Toledo kirjastus Facebookis teatas, et nendel on uus raamat välja tulnud, siis mõtlesin, et näed, jälle üks raamat, mille ma peaksin endale soetama. Aga tark ei torma - eile tuli mulle ootamatu pakiteade ja selgus, et kui raamat tahab sulle koju tulla, siis tuleb ta iseenese algatusel ja Toledo suurepäraste inimeste väikesl mahitusel niigi. Suur-suur-suur aitäh!  💓

Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis võib siin spoilimist olla enam kui näiteks minu krimiraamatute tutvustustes. Olge siis hoiatatud igaks juhuks. 

Jaime ja Greta on vend ja õde, kelle ema on kunstnik ja isa kirjanik. Vanaisa oma väimeest ei salli, sest kui ema arvab, et isa on professionaalne kirjanik, on vanaisa arvamusel, et isa on professionaalne logeleja (soovitan siinkohal siiski vanaisa üle kohtumõistmise pausile panna, sest raamatu lõpuks võib teie arvamus muutuda). On aasta 1937 ja Hispaanias käib kodusõda. Kuna see on lasteraamat, siis sõjast eriti palju juttu pole, küll aga on seda ridade vahelt näha küll, eriti kui väike Greta ei saa õudusunenägude pärast magadagi. 

Ema viib lapsed oma isa juhitavasse sanatooriumisse, kus pole küll enam ühtki klienti, on vaid natuke teenindavat personali. Aga kuigi kilente pole, pole seal teisest küljest ka pomme ja Greta saab jälle magada. Sanatooriumisse ilmub aga koletis, päris jube elajas, kellel on silmad kus juhtub, jalgu "vähemalt sada või mitte ühtki", ja ta märatseb nii aias kui sanatooriumis sees üsna koledasti ringi. Ilmneb, et sanatooriumi ümber elab palju ka inimkoletisi, kes näevad sama moondunud ja jubedad välja. Kuid sanatooriumi klaverimängija ilus muusika ja lõõgastavad raviprotseduurid teevad loomkoletisest ilusa hobuse ja inimkoletistest jälle tavalised inimesed. 

Raamatu epiloog selgitab, et lastele võib sõjast rääkida küll. Ja et sõda oma pommide ja hirmuga teeb nii loomadest kui inimestest äratundmatud koletised, nagu näiteks Hispaania kodusõda tegi selle küla inimestega, kes raamatus sanatooriumisse abi saama tulid.

Jah, ma arvasin selle küla nime ära kaks rida enne, kui see raamatus välja öeldi. Tagasi mõeldes oleks juba ammu enne klikk ära käima pidanud. Vaadake ise altpoolt.

"Kortsutatud paberid" on raamat, mis tuleks kiiremas korras lülitada koolides vähemalt soovitusliku lugemise nimekirja, kui mitte päris kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui lasteraamat, mis on tegelikult täitsa kerge lugeda, annab lastele võimaluse mõista elu suuri, süngeid ja kurbi teemasid, siis on see ikka väga-väga hea raamat. Täiskasvanuna lugedes muidugi tajusin kõiki neid süngeid alatoone näiliselt lõbusate ridade vahelt juba päris algusest, nii et minu jaoks oli see üks tõsine raamat algusest peale. Kohe tekkis paralleel ka Frederik Bakmani imetabase raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust", kus vanaema selgitab Elsale, et "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". 

Ma saan aru, et naistekaid on ka vaja. Aga ma ikkagi tahan tänada Toledot selle eest, et nad annavad järjepidevalt välja raamatuid, mida lõpetades tabab sind korralik - parema sõna puudumisel - raamatupohmakas. Sinna sisse sa jääd ja seal sina heljud ja välja... nagu ei tahakski. 

                                            (Pablo Picasso "Guernica")

Erkki Koort "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus"

Kuidagi kore on see blogimise asi siin olnud, aga distantsõpe võtab kõvasti rohkem aega ja energiat kui kontaktõpe ja teiseks olen ma olnud kurguni sees ühes projektis, mida ma umbes kuu aja pärast juba kindlasti siin blogiski tutvustan, sest siis on selleks põhjust. Aga nüüd proovin natukene lünki tasandada ja panen siia kokku kaks Erkki Koorti triloogia raamatut. 

Nagu eelmises sissekandes mainisin, kirjutas Koort selle raamatusarja "valepidi" – kõigepealt teise osa, siis kolmanda ja lõpuks esimese. Mina lugesin neid tegevuse mõttes "õiges" järjekorras.

Sellega seoses vaimustaski mind eelkõige see, kui sujuvalt oli Koort selle tagantjärgi kirjutatud alguse teiste osadega lõimida suutnud. Raamatusse oli põimitud erinevaid detaile, mis nii kenasti järgmiste raamatutega kokku hakkasid, et lausa lust. Mina ei oleks ausalt üldse osanud kahtlustada, et need on kirjutatud mingis teises järjekorras, sest ma ise poleks kindlasti suutnud nii osav ärapetja olla.

Endine sõjasulane Markus on võtnud ette Tartusse oma õemehe lodjale tööle minna. "Kättemaks Kirumpääl" räägib sellest, kuidas ta teel Tartusse mõni aeg Kirumpääl peatub, et oma sõbra eest kätte maksta. Ja kolmandas raamatus on Markus juba lodjasulane, kes peab kuidagimoodi laveerima kolme rivaalitseva poole - Pihkva, ordu ja piiskopkonna - vahel. 

Lugedes mõtlesin ka sellele, et kui sellest triloogiast ükskord film teha, siis oleks see üks tüüpiline Eesti film, sest pool tegevust toimub pimedas, öisel ajal. :) Ja suitsusaun, see suitsusaun... See on üks täiesti omaette tegelane. Saunateadlased võivad mulle igal ajal selgitada, mis värk seal lõunaosariikides selle suitsusaunaga oli, sest näiteks saarlased said juba ammu aru, et vabalt võib korstna ka teha ja suitsu sealtkaudu välja lasta. Aga olgu sellega, kuidas on - nagu ütlesin, on saun raamatus tähtis ja sümboolne. Seal saab läbikülmanud ihu sooja ja seal saab ennast puhtaks pesta. Kõigest. 

Mõnusaid väljendeidki oli kerge elegantsiga siia-sinna lisatud. Näiteks "õhk kõrtsis oli tummine nagu tangupuder" ja "oskused olid villased" (rooste läinud). Või siis ütleb üks mees teisele: "Eks näis, mis mehi oled. Olen ennemastki häid käemehi näinud, a pärast on mees nagu lehma s*** suure sulaga." (Minu tärnid, igaks juhuks) Või see, kui öeldakse, et põgenemise suhtes "peaks kõik otsad vees olema" (ehk siis on jäljed hajutatud). 

Aeg-ajalt oli ka selliseid hetki, et nagu möödaminnes oli kuskil mingi lausekatke, millest lugesid end juba üle, aga kolm sekundit hiljem keerasid kurvi taha tagasi, sest adusid, et kuskil oli olnud mingi lausa filosoofiline fraas. Näiteks: "Ka sõjasulased tulid kaldale, tassides surmatud vaenlaste laipu. (---) Lahingus oli hukka saanud ka kaks ründavat sõjasulast, nüüd pikutasid kõik koos kõrvuti kaldal, sest surnute vahel vihkamist pole." 

Jah. Kõik õudused tehakse ikka eluajal ära. 

Kui nüüd kuskilt otsast kokku võtma hakata, siis ma tõepoolest soovitan tervet triloogiat. See nišš, kus on keskaegses Eestis toimuva tegevusega juturaamatud, on ennast kenasti täitma hakanud. Kindlasti on seal ajastule kohast koloriiti ja seega ma arvan, et raamatud võiksid meeldida ühepalju nii ajaloo- kui muidu lugemishuvilistele.