Erkki Koort "Salakuulaja Vastseliinas"

 Kiirete aegade kiuste sai üks raamat jälle läbi. Jaanuari viimane. 

"Salakuulaja Vastseliinas" on - kuidas nüüd öeldagi - viimasena kirjutatud esimene raamat triloogiast. Kaks järgmist ootavadki juba kannatamatult riiulis ja niipea kui saan, löön neisse hambad sisse, sest esimene osa on paljutõotav. 

Mõtlesin lugedes aeg-ajalt sellele, et pikalt oli meil Kippeli "Meelis" see kuulus raamat, mis rääkis keskaegsest Eestist. Ei saaks öelda, et ka suure lugejana oleksin sellest toona kohustuslikust raamatust mingit naudingut lõiganud (peaks üle lugema). Küll aga tegi Indrek Hargla keskaja populariseerimisel ära sama töö, mida on teinud Aigar Vaigu teaduse populariseerimisel - raske on leida inimest, kes vähemalt ei teaks Melchiori-lugusid. Ja nüüd tulevad veel filmid ka. 

Järgmiseks lõi hambad ajalukku meie oma Saaremaa (aja)kirjanik Mehis Tulk, kes kirjutas järjest raamatud "Foogt" ja "Kuningas", millest viimane on mul veel lugemata, aga plaanis, sest esimene raamat oli jällegi väga tore, pealegi toimus tegevus Saaremaal.  

No ja nüüd siis Erkki Koort, Kapos ja siseministeeriumis töötanud julgeolekuekspert, võttis ka kätte ja kaevus ajalooarhiividesse (kokkuvõte käsitletud perioodi ajaloosündmustest on raamatu lõpus) ning kirjutas mõnedele faktidele põhineva loo, mille kohta saarlane ütleks, et see on "täiesti roogitav räim". 

On tõestatud, et Pugola mehed aitasid Vastseliina kindlusel end Pihkva tülinorijate vastu kaitsta ja Liivimaa piiri nii-öelda patrullida. Erkki Koort ongi teinud oma raamatu peategelaseks noore Pugola mehe Markuse, kes saadetakse Vastseliina kindlusesse sõjasulaseks konkreetse ülesandega teada saada, kes kindluses Pugola salgale käru keerata tahab. 

Kas see nüüd just põnevik on, aga intriige on seal küll ja veel, nii et paaris kohas ma isegi leidsin, et kõiki nimesid ja sündmusi oli keeruline hallata, aga no mul ju ka puudub selline asi, mida mäluks nimetatakse, nii et see võis ka minu enda isikline probleem olla. Mina ise nautisin - nagu ka Hargla ja Tulgi raamatute puhul - kõige enam olustikku, mis minusugusele võhikule tundus üsna autentne. Mulle hirmsasti meeldiks, kui keegi viitsiks õppeaineid lõimida ja mõelda välja, et võiks ju ometi ühildada selliste ajaperioodide õppimise ajalootunnis olemasolevate ilukirjanduslike raamatutega. See muudaks ajaloo hoobilt elavaks ja lastel tekiks mingisugune realistlik ettekujutus, kuidas tol ajal elu käis. 

Jaa. Soovitan kindlasti. Eriti ajaloohuvilistele.

J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas. 

Teine osa oli palju suurema psühholoogilise laenguga, kuna mõrvas kahtlustatuna satub eeluurimise alla meile juba tuttava uurija Kari Sorjoneni (Sorjose?) tütar. See komplitseerib asja ka protseduuriliselt, sest isa oma tütre uurimist juhtida ei saa, paraku aga läheb veel nii hullusti, et uurimisest tagandakse terve jaoskond, kellega Kari on viimase aasta jooksul usalduslikesse suhetesse jõudnud. Üle võtavad selgelt vaenulikud uurijad ja ma pean ütlema, et minu jaoks tundus see liin autori poolt natuke ülepingutatud. Jah, ma saan aru, et raamatus nimetatud põhjused selliseks ülevõtmiseks võiksid olla pädevad ja selle vastu poleks mul ka midagi olnud. Kuid niisugune varjamatu üleolek ja tegelikult isiklikul pinnal ka näiliselt põhjendamatu vimm olid minu jaoks natuke too much, isegi kui nad loole mingit kihti lisasid. Ka väikeses kohas, kus intriigid võivad muidugi olla teravamad kui suurlinnas, tundus see pisut palju. Miks peaksin ma pidama nii kibedat vimma inimese vastu, keda ma pole mitte kunagi näinud? Selleni välja, et ma tunnen lausa rõõmu sellest, et saan tema tütre viia teise riigi otsa eeluurimisvanglasse? 

Aga seda raamatut oleme me ju enne kõik lugenud ka. On nutikas uurija, kes eemaldatakse juhtumist, aga uurija ei jäta jonni ja ajab ikka salaja oma uurimist edasi. Tal on ka sõpru, kes teda selles aitavad ja infot ette veavad. Ja lõpuks võidutseb õiglus, uurija saab ametlikult tagasi juhtumi juurde ja lahendab juhtumi lõpuks elegantselt, enne veel loomulikult enne päris lõppu sattudes Eriti Ohtlikku Olukorda. Ja kui te ühtki sellist raamatut lugenud pole, siis "Castle" seriaali olete ikka vaadanud, seal on ka mitmeid selliseid lugusid. 

Kui rääkida tegelaskujudest, siis eelmisest raamatust tuttav Lena, kes endise leivaisa FSB eest Soome putku pani, on nüüd Kari meeskonda värvatud ja tema toob muidu soomlaslikult unisesse tegevusse ka pisut särtsu. 

Raamatus oli rohkem äratuntavat soomekeelset lauseehitust kui eelmises osas. Mitte nii palju, et oleks väga häirima hakanud, aga piisavalt, et silma jääda. Sõber Raamatukubjas väidab, et kuskil olid raamatus ka "käsirauad" käeraudade asemel, aga see läks mul õigel ajal meelest ära ja kui mul meelde tuli seda jälgima hakata, olid ilusti lõpuni käerauad. :) 

Kui keegi nüüd küsiks, kumb parem oli, kas esimene või teine, siis otse niimoodi ma öelda ei oskagi. Mõlemad olid kerged krimkad, suhteliselt rahuliku vooluga, aga said kiiresti läbi. Kepleri austajatele on see kindlasti liiga uimane, aga minusugusele pigem paras vahelduseks. 

Nüüd peab vaid endale kolmanda osa tekitama. Neljas olla ka, aga kuna ma soome keelt siiski ei puhu, siis pigem ootan ära, kuni see eesti keelde tõlgitakse. 

 

J. M. Ilves "Nukumaja"

Mõtlesin, et proovin sel aastal natuke teadlikumalt harvendada oma isikliku raamaturiiuli seda osa, kus on lugemata raamatud. Avasin selle väljakutse pidulikult Raamatuga Number Üks. 

J. M. Ilvese "Piirilinna" sarjas on kolm raamatut - "Nukumaja", "Lõppmäng" ja "Viie sõrme harjutus". Guugeldades leiame, et pseudonüümi J. M. Ilves taha olevat peitunud kaks "kuulsat Soome kirjanikku", aga keegi ei tea, kes. Umbes nagu meie Eleonora Berg - kõik teavad, et on pseudonüüm, aga eriti Eesti väiksust arvestades on see uskumatult hästi hoitud saladus. 

Veel saab guugeldades teada, et "Piirilinna" sarja aluseks on tuntud Soome telesari "Bordertown", mis olla Netflixis ja nüüd ma kaalun selle vaatamist. Aga enne loen need kolm raamatut läbi, sest esimese põhjal võib langetada positiivse kohtuotsuse. 

Raamatu alguses kolib uurija Kari Sorjonen oma 17-aastase tütre ja vähiravist taastuva naisega viimase lapsepõlvekoju Lappeenranta linna, enam kui 200 km kaugusele Helsinkist, et alustada uuelt lehelt, võtta rohkem aega pere jaoks ja proovida elada muulegi kui tööle. Noh, me oleme kõik nii palju ikka Midsomerit näinud, et teada - politseinike naised nüüd planeerida küll midagi ei saa. Ja poleks ju ka see mingi õige krimiraamat, kui muidu nii vaikses-vaikses Lappeenrantas kohe mürinaga mõrvajuhtumite lahendamiseks ei läheks. 

Kui võrrelda "Nukumaja" enamiku tänapäeva krimiraamatutega, siis on see armasti soomlaslikult uimasem, aga mulle sobib see hästi. Mulle palun pigem vähem krimi ja rohkem romaani. Praegu tagantjärele tekkis kerge paralleel Fjällbackaga, kuigi viimane on kraadi jagu ikka hoogsam - aga see on ju Rootsi ka. :) 

Härra Sorjonen on üpris sümpaatne ja oma väikeste kiiksudega, aga need pole nii suured, et häirima hakkaks. Samuti selgub, et mitte kõik tema uue meeskonna liikmed pole plekita, kuid õnneks see ka mingit suuremat häda ei tooda, nii et kõik kõrvalekalded on kenasti sordiini all. 

Võtan nüüd ka järgmise osa ilmselt kohe ette, kuna see mul kodus juba on, ja kaalun ka kolmanda osa endale tekitamist. 

Rebecca C. Thompson "Tuli, jää ja füüsika. "Troonide mängu" teadus"

Ma ei ole lugenud ühtki "Troonide mängu" raamatut ega vaadanud ühtki samanimelise sarja seeriat. Mulle on juba reklaamidest siiani piisanud ja pärast raamatu viimast peatükki oli selge, et ega ma ei alusta nüüd ka.

Aga ausalt öeldes oli "Troonide mäng" kui selline täiesti teisejärguline raamatu seisukohast nii või teisiti. See on üks lahedamaid teadusraamatuid, mida ma viimasel ajal - võib-olla ka üleüldse - lugenud olen. Nimelt on Thompson võtnud ette ülesande üritada teaduslikult selgitada igasugu nähtusi, mis seriaalis ja raamatutes ette tulevad - ülipikad ja ennustamatu lõpuga aastaajad, ilmatu suur jääst müür, külmas kliimas ellu jäämine, igasugu maagilised olendid (lohed sealhulgas), Valüüria teras,  turmatuli, inbriiding-geneetika, laevad ja lõppakordina igasugused võimalikud surmad. 

See oli üks ütlemata vahva raamat. Kes siiani on veel arvamusel, et teadus on üks igav jura, mis puudutab ainult mingeid halle habemikke, siis vot see raamat on selle vastu üks hea urvaplaaster küll. Kui ma peaksin raamatut kuidagi ühe sõnaga iseloomustama, siis see sõna oleks "mänguline" - autor võtab mingi täiesti võimatuna näiva nähtuse nagu vampiirid ja zombid ja näitab, et tegelikult on meie ümber looduses selliseid organisme küll, kes elavad teiste organismide kulul täiesti loomuvastaselt - vaata juurde lisatud fotot raamatuleheküljest. Ja see oli vaid üks näide. 

Sama toredad ja vahvad olid arutelud selle üle, kas turmatuli võiks olla napalm ja kuidas sel juhul see roheline sai olla - ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Teadust on seal kaugelt rohkem kui "Troonide mängu", sest kõigepealt tuleb ju ära selgitada, kuidas päriselus tegelikult asjad on. See selge, mõtleb Thompson juba samm edasi selle üle, mis tingimustel oleks Westerosis võinud see asi toimuda. No kasvõi näiteks selgitab ta pikalt, kuidas linnud lennata saavad ja millised imetajad ja miks lennata saavad ja kui palju sõltub keharaskusest ja kui palju muust. Ja mis tingimustel saaks lennata elevandisuurused lohed - selgub, et täitmata on vaid üks pisike tingimus ja küsimus polegi tegelikult üldse nende kaalus.

Nagu autor ise ka ütleb, siis ilmselt ongi Westerosi maailma võlu eelkõige selles, et need on nii natuke päriselu teadusega nihkes. Kui oleks rohkem, oleks tegemist puhta luuluga ja inimesi see nii väga ei köidaks. Aga see "peaaegu võimalik" on selline närvikõdi moodi asi - ja mõnes mõttes sellised närvikõdid on tegelikult ju ka inimkonna teadus- ja tehnikasaavutusteni viinud. Me lendame lennukitega praegu sellepärast, et keegi kunagi küsis endalt tollal täiesti absurdse küsimuse: "Aga mis oleks, kui...?" Mitte et ma arvaks, et zombid kunagi kuskilt ilmuksid, aga poleks üldse välistatav, et kunagi nuputab keegi välja, kuidas teha Valüüria terast. 

Lühidalt kokku võttes pole ma ise mingi suurem asi teadlane ja "Troonide mängu" pole ma ka näinud, aga küll oli vahva ja huvitav raamat! Aeg-ajalt on väga tervistav ilukirjanduse ja õpilaste kirjandite vahele lugeda ikka mingi järjekordne pärl Argo kirjastuse populaarteadust, mis on tõesti nii lihtne selgitus kui üleüldse võimalik ja samas ka nii köitev, et ega enne rahu ei saa, kui raamat läbi. 

Tahaksin küll südamele panna, et nõrganärvilisemad võiksid tõesti viimase peatüki lugemata jätta. See küll selgitab erinevaid suremisviise suhteliselt lakooniliselt ja teaduslikult (mis inimesega juhtub, kui...), aga siiski. Piirduge jää ja turmatulega. :) 

Kiitus tõlkijale, kelleks on Vahur Lokk. Ja suur-suur aitäh Triin Olvetile ja kirjastus Argole nii toreda kingituse eest!

Philip Reeve "Surelikud masinad"

Teeme siis selle aasta otsa lahti. Pean tunnistama, et eelmise aasta Goodreadsi väljakutse jäi mul täitmata, kuigi mõne aastaga võrreldes oli eesmärk suhteliselt lahja, 50 raamatut. Olen ka üle saja raamatu aastas lugenud, aga see oli ka ulmeline rekord ja praegu on tõesti muid kohustusi palju, nii et seadsin uue eesmärgi lati veel madalamale, neljakümne peale. Eks siis saab seda imet näha. 

Kui ma siin eelmise raamatu puhul rääkisin, et sain koolist tasuta raamatuid, millest esimene loetu osutus (väga heaks) lastekaks, siis selle praeguse puhul kahtlustasin ma seda juba algusest peale. Selline laste/noorteulmekas kergete aurupungi-sugemetega ja kui kellelgi on näiteks lapsel vaja koolis lugeda vabal valikul ulmeraamat, siis võin ma selle töö nüüd ära teha ja öelda, et "Surelikke masinaid" võite nendele siis täiesti vabalt ette sööta. 

Mulle aurupunk meeldib. Juba Hargla raamatus "French ja Koulu" meeldis, aga "Surelikes masinates" koomikapool põhimõtteliselt puudub (ühe kohe peal mõtlesin küll, et kui nüüd sellest film teha, siis see oleks küll naljakas koht). Tegemist tulevikumaailmaga, kus linnad on nagu suured masinad, kes oma roomikutega Avamaal ringi mürgeldades endast väiksemaid linnu ära õgivad, kui on mootorimasinatesse kütust või muidu igasugu materjale vaja, mida ise toota ei õnnestu. Peategelane elab Londonis, kus räägitakse anglia keelt (muidugi) ja kus on olemas küll Pauluse katedraal ja mõningad tuttavad tänavanimed, aga muidu täitsa selline elatav masin rohkem kui linn. 

Nagu heale jutukonstruktsioonile omane, tekib loos konflikt - hädaoht, ja tegelikult läheb poole loo pealt üsna segamini, kes on hea ja kes on halb. On noored kangelased, poiss ja tüdruk, neid on lausa kaks paari. On ohtu, traagikat ja surma, kaasa arvatud üllaid hukkujaid, aga nagu ühele heale noorteromaanile kohane, on lõpp ikkagi õnnelik, vähemalt osade peategelaste jaoks. Ahsoo, läks meelest - konflikt vanematega ka on, kusjuures hea sõna võidab võõra väe jne. 

Nii et kokkuvõtteks võin ma küll öelda, et kui see oleks täiskasvanutele mõeldud, siis tegelikult ootaks natuke rohkem kihte ja karakteriarendust, aga sellele sihtrühmale, kellele see tegelikult mõeldud on, pole mitte kui midagi muuta vaja. Tegevus oli piisavalt hoogne ja isegi mina tahtsin ikkagi teada, mis sellest kõigest siis lõpuks saab. Pealegi tahan ma siinkohal kiita ka tõlkijat Kristina Uluotsa, sest oli tõesti ladus tekst, mida oli mõnus lugeda. 

Mul on üks raamat Philip Reeve'i veel, umbes samasuguse kujundusega ja ma aiman, et see on mingitmoodi järg. Aga netis ringi tuulates selgus, et see minu oma on number kolm ja mul on üks vahelt puudu. Kui see nr 3 on sama hea kui nr 1, siis ma täitsa kaalun selle vahepealse muretsemist ka.