Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu kerge eelarvamusega. Viimasel ajal on mul Pariisiga - küll distantsilt - ohtralt tegemist olnud ja ma oleksin olnud üsna kuri, kui temast kirjutatud raamatuga keegi samamoodi ämbrisse astuks nagu see kurikuulus kohvikute raamat seda teha suutis.
Aga õnneks ei. Ütlen kohe alustuseks ära, et raamat on täitsa kobe. Kui aeg-ajalt võib Minu-raamatutele ette heita tasakaalu puudumist koha ja "minu"-osa vahel, siis ausalt öeldes oli "Minu Pariisis" see tasakaal täitsa ilusti leitud. Piisavalt oli juttu nii Lellepi enda tegemistest kui Pariisist endast. Ma ei ole küll ekspert - selleks on mul Söber -, aga vähemalt nii palju kui mina tean, tundusid faktid kenasti õiged ja oli ka näha, et raamatu jaoks on arvestatavalt uurimistööd tehtud.
See jäi mulle küll silma, et kui nii palju tsiteerida mingite uuringute tulemusi, siis koolis töötava ja igal aastal mitmeid uurimistöid juhendava õpetajana oleksin kindlasti tahtnud ka tema allikaid raamatu taha kenasti ritta laotuna näha. Tsiteeritud allikate puudumine oli minu jaoks puudus. Kuid ma arvan seda ka, et enamikku see vast ei häiri. Samuti oli Lellep omistanud - nagu väga paljud seda teevadki - Marie Antoinette'ile lause "Las söövad siis saia," kuigi tegelikult ei ole see ikkagi tõestatud, et ta oleks niimoodi öelnud. Inglise keeles on saia koha peal cake (Let them eat cake), aga tegelikult on Lellep siin küll tõele lähemal, sest brioche - mis on originaalis - on kindlasti rohkem sai kui kook.
Kui veel nüüd silma kriipima jäänud asjadest rääkida, siis väidab autor, et Eestis on inglise keel teine võõrkeel - aga vot ei ole, on esimene. Ja siis mulle kargas silma ka sage üldistamine, nt "väga paljud pariislased, keda ma tunnen..." Ma tahaks teada, palju neid siis tegelikult oli. Ja siis mulle ei meeldinud ka peatükkide algustes olevad mõtiskelu-tekstid ja illustratsioonid, mis minu meelest olid natuke infantiilsed ja seega teksti väärtust pigem kahandasid, aga see võib olla minu isiklik maitseküsimus.
Kõik muu oli täitsa tore. Kuigi ta räägib päris palju Pariisi negatiivsest poolest, siis ei jää muljet, et ta selle kõige kallal otseselt vinguks. Pigem vaatab ta kogu seda asja lihtsalt pärani silmadega ja kordab iga uue õuduse peale: "Oh là là, see on küll võimalik ainult Pariisis." Ja tegelikult on meil prantsuse keele vestlustundides olnud päris mitmeid kordi samadest asjadest juttu, eriti mis puudutab Pariisi korteriturgu. Ka "Emily in Paris" seriaalis on raamatuga nii mõnigi sarnasus - Lellep ja Emily on mõlemad autsaiderid ja ilmselgelt on nende perspektiiv erinev pariislaste omast, kuigi ka nii palju olen aru saanud, et pariislastel endalgi ei ole sageli oma kodulinna suhtes illusioone.
Aga ta räägib palju ka ilusast, mis Pariisis on. Ja seda on piisavalt - ilusad tänavad, majad, pargid, huvitavad persoonid, õigetes kohtades hea toit jne. Kõige kõlavamalt jääb helisema see, et Pariis on hoolimata kõigest koht, kus Lellep oleks elanud ka rohkem kui seitse aastat, aga koroona rikkus - nagu paljudel teistelgi - selle plaani ära. Lihtsam oli tulla Eestisse.
Nii et jaa - kui sa kavatsed Pariisi külastada või seal isegi mõnda aega elada, siis mina ütleksin küll, et "Minu Pariis" on täiesti arvestatav raamat. See ei keskendu Pariisi vaatamisväärsustele, ajaloole, muuseumitele või arhitektuurile, aga olukirjeldusena informatiivne ja nii mõneski kohas täitsa lõbus.
