Avaldan alustuseks tänu Karinale, kes mulle nii hea kingituse tegi. Väikese suunamisega. :D
Ausõna, Margaret Atwood võib küll vist ükskõik misasja võtta ja sellest loo välja kedrata. Ja veel millise.
"Stone mattress" hõlmab üheksat lühijuttu, esimesed neist on omavahel seotud (igaüks jätkab sealt, kus eelmine lugu pooleli jäi, erineva silmapaari läbi, kuid kõik peategelased on omavahel mingis seoses) ja teised täiesti iseseisvad üksused. Kui esimesed lood viivad lugeja kirjanike maailma kulisside taha, siis on seal ka hoopis selliseid lugusid, millel selle valdkonnaga üldse pistmist pole. Nimilugu näiteks paneb inimesed klassikalisse suletud süsteemi (ekskursioonilaeval) ning kui kokku saavad inimesed, kes on kunagi ammu teismelistena kohtunud ja nende vahel on ka midagi juhtunud, siis nüüd on just paras aeg kätte maksta.
On ka lugu, mis algab abielu lagunemisega ning olude sunnil läheb hüljatud abikaasa samal päeval tööle ning antiigikaupmehena ostab ära suvalise konteinerhoidla, kust leiab kellegi sissepakitud pulma, mis ilmselgelt pidamata jäi, koos peigmehe surnukehaga. Kohale ilmub ka endine pruut, kes on loomulikult kõigega seotud, ning lugu jääb pooleli sellest kohast, kus lugeja peab ise välja mõtlema, kas antiigikaupmees koksatakse maha või mis sellest üldse saab.
Nii mitugi korda tabasin end mõttelt, et Atwood võtab ikka täiesti jabura teema, näiteks sellise loo, mis võiks vabalt olla mingi odava õudusfilmi stsenaarium - no selline, mis on nii jabur, et õudne üldse ei ole. Aga tema kirjutab selle välja niimoodi, et sa vajud sinna ridade vahele ja aiva närid küüsi ja lappad palavikuliselt lehti edasi, et näha, mida Atwood oma tegelastega lõpuks teeb. Ja ma vist eelmise Atwoodi-raamatu juures mainisin ka seda tema kirjutamise meistriklassi reklaami, kus ta ütleb, et kõige olulisem asi kirjutamise juures on see, et "hold my attention". Ta ise järgib seda iseenda nõuannet tõepoolest.
Teine asi, mis mulle sealt meisterklassist meelde jäi, oli see, mis ta ütles "Teenijanna loo" kohta - "I didn't make it up". Ja selgitas, et seal pole ühtki asja, mis mingil hetkel ajaloos kusagil poleks toimunud. Ilmselt see reaalsuslaks on ka asi, mis köidab rohkem kui mingi täiesti väljamõeldud jutulõng. Näiteks võiks tuua loo, mille tegevus toimub vanadekodus. Loo alguses räägib Atwood, kuidas peategelasest memm näeb pisikesi väga ülesvuntsitult riides mehikesi ja tillukesi naisi, kes ta laua peal ümber suhkrutoosi tantsivad ja muid trikke teevad. Jõudsin juba mõelda, et no see on nüüd küll puha fantaasia, kui juba tuligi välja, et peategelasel on Charles Bonneti sündroom, mille üks ilming ongi just sellised hallutsinatsioonid. Palun. "I didn't make it up."
Tuleb ka tunnistada, et lühijutud on minu jaoks kõige halvem kirjandusžanr üldse. Väga raske on niisuguse väikese mahuga kirjutada kompaktselt mingi mõjus lugu. Maarja Kangro ja Margaret Atwood saavad suurepäraselt hakkama ja nad on taastanud minu usu lühijuttu.
Atwood on jätkuvalt kirjanik, kes minult Goodreadsis 5/5 hindeid skoorib. Ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal ilmub "Teenijanna loo" järg "Testament" - sügiseni on aega maa ja ilm, aga ma igatahes tellisin selle endale ette ära ja minu suureks rõõmuks on avaldatud ka kaanepilt, mis mulle väga-väga meeldib!
Braavo.
▼
pühapäev, 30. juuni 2019
esmaspäev, 24. juuni 2019
Silver Anniko "Rusikad"
Mina kasvasin lapsena üles küll kodus, kus oli hästi palju raamatuid. Ma lugesin neid ka umbes sama palju. Aga kuigi nüüd käib küll mingi huu-haa teemal "nõukogudeaegne kultusraamat", siis mina polnud seda konkreetset raamatut küll vist kordagi näinud. Silma oleks see ju pidanud jääma, korpulentne nagu ta on.
Samas muidugi siis ta NII korpulentne ei olnud. Kirjandusteadlased räägivad, et see versioon, mis seitsmekümnendatel välja anti, oli nagu sõelapõhi, sest igalt poolt oli juppe välja võetud ja kokkuvõttes oli sealt umbes veerand raamatut puudu.
Lugesin ja mõtlesin, et noh, ta VÕIS ju asju, mis raamatus kirjas, välja vabandada sellega, et tegelane oli veel kapitalismist pimestatud ja nii edasi. Näiteks Joonas Piirits on kenasti üdini negatiivne tegelane ja läheb vajadusel üle laipade (laibad on ka olemas), et saavutada see suur rikkus ja positsioon, mille järele ta lapsepõlvest saati õhanud oli. Samas ei saa salata, et temast õhkub ka mehelikku sarmi, mis mõjub hästi naistele raamatus kui ka ilmselt nii mõnelegi õrnemast soost lugejale. Ning ka ilmselt kõige kommunistlikum lugeja pidi ju aru saama, et Joonasel oli äritegemiseks vajalikku soont ja nutikust.
Samas on seal ka Rein, isa traagilise surma tõttu teismelisena taluperemeheks ülendatud noormees, kes töötab sõbraliku, paljulapselise, kuid vaese perekonna laste abil (keda ta on ise ka aidanud) üles oma isatalu, teeb selle poolest saati aiandiks ja kellel läheb äris hästi. Nõukogude võimu tulekuga kuulutatakse Rein kulakuks, kuigi ta pole pidanud sulaseid mitte ainult vajadusest, vaid ka selleks, et perekonda abistada. Rein on hoolimata oma halvast maitsest naiste suhtes jällegi üdini positiivne tegelane. Samas paljulapselises peres kasvanud Verden on linnakoolis proletaarlaseks saanud, kuid kui ta üritab Reinule ja perele selgeks teha, miks Rein ikkagi kulak on, siis teevad ta oma vanemad talle sellise tuule alla, et isegi Verden leebub ja Rein pääseb, kuigi majanduslike kadudega.
Nii et kui nii vaadata, siis ei saa küll öelda, et see oleks tohutult proletaarpositiivne raamat. Pigem võiks öelda, et see on ajastuülene teos, kus karakterid on inimlikud, kohati ka karikatuursed, kuid seda hoopis mitte nii, nagu nõukogudeaegsetes raamatutes neid vahel luuakse (rikkad on lollid, vaesed proletaarlased aga targad ja eesrindlikud), vaid inimlikul tasemel ja IQ-st lähtuvalt. Ei ole nad mustad ja valged, vaid on ka Joonases positiivset ning Reinus negatiivset. Kõigist muudest tegelastest rääkimata. Sellepärast ma ei saagi aru, kuidas isegi koos kärbetega see üleüldse ära trükiti.
See oli ikka tohutu epopöa. Jutustada Anniko muidugi oskab, jutt voolas lahedasti ja tühja plära ei olnud. Kogu see 800+ lehekülge oli õigustatud. Iseasi muidugi, kas ma viitsiksin seda kunagi uuesti lugeda, kasvõi siis võrdlemise mõttes seda lühemat versiooni. Oli väga hea, kuid mitte murranguliselt suurepärane.
Igaks juhuks mainin ära ka selle, et Anniko mõrvati 1982. aastal. Sellest on äraütlemata kahju nii inimlikult kui ka selle pärast, et "Rusikad" oli tal mõeldud triloogia esimese osana.
Kaanepilt: Rahva Raamat
Samas muidugi siis ta NII korpulentne ei olnud. Kirjandusteadlased räägivad, et see versioon, mis seitsmekümnendatel välja anti, oli nagu sõelapõhi, sest igalt poolt oli juppe välja võetud ja kokkuvõttes oli sealt umbes veerand raamatut puudu.
Lugesin ja mõtlesin, et noh, ta VÕIS ju asju, mis raamatus kirjas, välja vabandada sellega, et tegelane oli veel kapitalismist pimestatud ja nii edasi. Näiteks Joonas Piirits on kenasti üdini negatiivne tegelane ja läheb vajadusel üle laipade (laibad on ka olemas), et saavutada see suur rikkus ja positsioon, mille järele ta lapsepõlvest saati õhanud oli. Samas ei saa salata, et temast õhkub ka mehelikku sarmi, mis mõjub hästi naistele raamatus kui ka ilmselt nii mõnelegi õrnemast soost lugejale. Ning ka ilmselt kõige kommunistlikum lugeja pidi ju aru saama, et Joonasel oli äritegemiseks vajalikku soont ja nutikust.
Samas on seal ka Rein, isa traagilise surma tõttu teismelisena taluperemeheks ülendatud noormees, kes töötab sõbraliku, paljulapselise, kuid vaese perekonna laste abil (keda ta on ise ka aidanud) üles oma isatalu, teeb selle poolest saati aiandiks ja kellel läheb äris hästi. Nõukogude võimu tulekuga kuulutatakse Rein kulakuks, kuigi ta pole pidanud sulaseid mitte ainult vajadusest, vaid ka selleks, et perekonda abistada. Rein on hoolimata oma halvast maitsest naiste suhtes jällegi üdini positiivne tegelane. Samas paljulapselises peres kasvanud Verden on linnakoolis proletaarlaseks saanud, kuid kui ta üritab Reinule ja perele selgeks teha, miks Rein ikkagi kulak on, siis teevad ta oma vanemad talle sellise tuule alla, et isegi Verden leebub ja Rein pääseb, kuigi majanduslike kadudega.
Nii et kui nii vaadata, siis ei saa küll öelda, et see oleks tohutult proletaarpositiivne raamat. Pigem võiks öelda, et see on ajastuülene teos, kus karakterid on inimlikud, kohati ka karikatuursed, kuid seda hoopis mitte nii, nagu nõukogudeaegsetes raamatutes neid vahel luuakse (rikkad on lollid, vaesed proletaarlased aga targad ja eesrindlikud), vaid inimlikul tasemel ja IQ-st lähtuvalt. Ei ole nad mustad ja valged, vaid on ka Joonases positiivset ning Reinus negatiivset. Kõigist muudest tegelastest rääkimata. Sellepärast ma ei saagi aru, kuidas isegi koos kärbetega see üleüldse ära trükiti.
See oli ikka tohutu epopöa. Jutustada Anniko muidugi oskab, jutt voolas lahedasti ja tühja plära ei olnud. Kogu see 800+ lehekülge oli õigustatud. Iseasi muidugi, kas ma viitsiksin seda kunagi uuesti lugeda, kasvõi siis võrdlemise mõttes seda lühemat versiooni. Oli väga hea, kuid mitte murranguliselt suurepärane.
Igaks juhuks mainin ära ka selle, et Anniko mõrvati 1982. aastal. Sellest on äraütlemata kahju nii inimlikult kui ka selle pärast, et "Rusikad" oli tal mõeldud triloogia esimese osana.
Kaanepilt: Rahva Raamat
pühapäev, 2. juuni 2019
Ann Dee Ellis "This is what I did"
Lugesin vahepeale vahelduseks ka ühe noorteraamatu.
"This is what I did" on raamat, mille pealkirigi annab juba mõista, et peategelasel on mingi patt või mure minevikutaagana kaasas. Vanemad on kolinud, et poeg minevikutaagast välja tuleks ja saaks uue algusega paremini minema. Kahjuks aga on uues koolis saadud hais ninna, et mingi jama eelmises elukohas oli. Kuigi täpselt ei teata, mis see on, ujub lugu siiski välja, kuigi keegi jätkuvalt ei tea, kas see on nüüd see päris lugu või siiski mitte.
Muidugi on inimlik, et skandaal puhutakse kiiresti suureks. Kuid sellega kaasneb ka kiusamine - ja me ei räägi siin lihtsalt tõrjutusest ega koledatest nimedest. Ma räägin süstemaatilisest ja füüsilisest kiusamisest, mis iseenesest ka ei ole üldse mitte ebarealistlik. Eks ole ju Eestiski kuulda olnud päris hulludest juhtumitest ja nii mõneski riigis on selline kiusamine päris tavaline, kui artikleid lugeda.
Noorteraamat nagu noorteraamat ikka - draamat on palju nagu teismeliste maailmas ongi ja ilmselt nagu hea kirjandustava noorteraamatult nõuab. On ka häppi end, nagu hea noorteraamatute kirjandustava ka ilmselt nõuab. Meeldis, et see polnud ka mingi pastakast imetud lahendus, mida oleks raske uskuda. Võib-olla õpib mõni noor sellest raamatust, et olgu asjad nii hullud kui tahes, kui asjad vanematele või usaldusväärsele sõbrale lihtsalt ära rääkida, hakkavad asjad lahenema.
Täiskasvanu jaoks seal palju muidugi polnud, mille peale vaimustusest müügima hakata, aga see polegi nii mõeldud. See on noorteraamat ja sellena on ta täiesti loetav.
Mayim Bialik "Girling up"
Mayim Bialik on laiemale üldsusele eelkõige tuntud komöödiasarjast "Suure Paugu teooria", kus ta mängib Amy Farrah Fowlerit. Kuna see on ülepea üks paremaid komöödiasarju - või kahjuks tuleb nüüd juba öelda, et oli -, siis ma olen juhtunud ka mõningaid näitlejatega tehtud intervjuusid vaatama. Mayim Bialiku oma oli neist üks silmiavamaid.
Ilmselt on teised fännid juba ammu teadlikud sellest, et Bialik on tervest sellest seltskonnast ainus, kellel on ka päriselt doktorikraad, ja veel milline - doktorikraad neurobioloogias! See ilmselt aitas natukene kaasa ka rolli saamisel, ja Bialiku õnneks on "Suure Paugu teoorias" kõik faktid teaduslikult piinlikult täpsed. Vähemalt tema enda sõnul ei ole ta pidanud sarja kirjutajaid parandama.
Intervjuus tutvustati ka üht tema kirjutatud raamatutest, sedasama "Girling Up", mis on kirjutatud puberteedieas tüdrukutele ning seda kõige muu hulgas ka neurobioloogi vaatepunktist. Eks ole neid raamatuid ju loetud ka, aga mis mulle selles siin kõige rohkem meeldis, oli see lai spekter, mille Bialik ette võtnud on. Loomulikult räägib ta füüsilistest ja hormonaalsetest muutustest, emotsioonidetulvast jne, aga mulle imponeeris eriti see, et ta võtab pikalt-laialt ette tervisliku toitumise ja kehakuvandi ning just nimelt selle võtab ta ette teaduslikust seisukohast, rääkides vägagi lapsesõbralikult lahti, mis juhtub, kui sa sööd ebatervislikult, ja mis siis, kui sa ei söö. Loomulikult puudutab ta ka söömishäireid ja nende ohtlikkust.
Teine asi, mis mulle väga-väga meeldis, oli eelviimane peatükk. Terve peatükk sellest, kuidas tulla toime stressiga - sest seda ju teismelistel on kõvasti. Nõuanded on väga mõistlikud ja suunavad positiivsetele lahendustele nagu jooga, rutiini murdmine või füüsiline tegevus, mitte enese- või teistehävituslikule enese välja elamisele.
Viimane peatükk räägib sellest, kuidas mõelda tulevikust ning millised on võimalused pärast kooli lõppu. Ja õnneks rõhutab Bialik seda, et kui ei taha minna ülikooli, vaid õpid ameti, on seegi täiesti okei.
Siia vahele, väikeseks vinjetiks või episoodiks, nagu ütleb klassika, hetk intervjuust, kus meessoost intervjueerija tahtis teada, kas pealkiri on üheselt mõistetav või on selle taga veel mingi üldistavam filosoofia, ning küsis: "Is it possible for ME to girl up?" Mayim Bialik vastas, säde silmis: "I don't know. How gender-fluid are you feeling tonight?" ;)
Mina ütleksin, et see on kõige parem murdeealistele kirjutatud raamat, mida mina lugenud olen. Ma väga loodan, et tüdrukud arvavad sedasama.
Ilmselt on teised fännid juba ammu teadlikud sellest, et Bialik on tervest sellest seltskonnast ainus, kellel on ka päriselt doktorikraad, ja veel milline - doktorikraad neurobioloogias! See ilmselt aitas natukene kaasa ka rolli saamisel, ja Bialiku õnneks on "Suure Paugu teoorias" kõik faktid teaduslikult piinlikult täpsed. Vähemalt tema enda sõnul ei ole ta pidanud sarja kirjutajaid parandama.
Intervjuus tutvustati ka üht tema kirjutatud raamatutest, sedasama "Girling Up", mis on kirjutatud puberteedieas tüdrukutele ning seda kõige muu hulgas ka neurobioloogi vaatepunktist. Eks ole neid raamatuid ju loetud ka, aga mis mulle selles siin kõige rohkem meeldis, oli see lai spekter, mille Bialik ette võtnud on. Loomulikult räägib ta füüsilistest ja hormonaalsetest muutustest, emotsioonidetulvast jne, aga mulle imponeeris eriti see, et ta võtab pikalt-laialt ette tervisliku toitumise ja kehakuvandi ning just nimelt selle võtab ta ette teaduslikust seisukohast, rääkides vägagi lapsesõbralikult lahti, mis juhtub, kui sa sööd ebatervislikult, ja mis siis, kui sa ei söö. Loomulikult puudutab ta ka söömishäireid ja nende ohtlikkust.
Teine asi, mis mulle väga-väga meeldis, oli eelviimane peatükk. Terve peatükk sellest, kuidas tulla toime stressiga - sest seda ju teismelistel on kõvasti. Nõuanded on väga mõistlikud ja suunavad positiivsetele lahendustele nagu jooga, rutiini murdmine või füüsiline tegevus, mitte enese- või teistehävituslikule enese välja elamisele.
Viimane peatükk räägib sellest, kuidas mõelda tulevikust ning millised on võimalused pärast kooli lõppu. Ja õnneks rõhutab Bialik seda, et kui ei taha minna ülikooli, vaid õpid ameti, on seegi täiesti okei.
Siia vahele, väikeseks vinjetiks või episoodiks, nagu ütleb klassika, hetk intervjuust, kus meessoost intervjueerija tahtis teada, kas pealkiri on üheselt mõistetav või on selle taga veel mingi üldistavam filosoofia, ning küsis: "Is it possible for ME to girl up?" Mayim Bialik vastas, säde silmis: "I don't know. How gender-fluid are you feeling tonight?" ;)
Mina ütleksin, et see on kõige parem murdeealistele kirjutatud raamat, mida mina lugenud olen. Ma väga loodan, et tüdrukud arvavad sedasama.