Patrick Ness "The Knife of Never Letting Go"

Ilmselt poleks ma seda raamatut ise iial lugenud, kuid abiturient teeb sellest uurimistööd, kus ta arutleb autori stiili üle ja tõlgib ka ühe peatüki, nii et oleks ilus juhendajana see läbi lugeda, eks ole.

"The Knife of Never Letting Go" on düstoopiline noorteromaan. Tegevus toimub planeedil, kus segastel põhjustel on juhtunud nii, et kõigi meessoost isikute ja loomade mõtted on kõigile vabalt kuulda. Peategelane Todd hakkab paari kuu pärast jõudma täisikka (13-aastaseks), kui ta avastab oma kodulinna lähedalt soost tüdruku, kelle mõtteid ta ei kuulegi. See on talle suureks üllatuseks, kuna nende kodulinnas on olnud ainult mehed. Peagi selgub, et kodus läheb Toddi elu ohtlikuks ning koos soost leitud tüdrukuga tuleb tal ohu eest ära joosta. Probleem on selles, et oht jookseb järele.

Raamatu lõpus tabas mind sama efekt, mis juhtus ka näiteks "Vahvat sõdurit Švejiki" lugedes - lõpus selgus, et lugu jääb pooleli, kuna autor suri kogemata enne ära, kui raamatu lõpetada jõudis. Õudselt tigedaks tegi. Noaraamatu lõpus selgus, et tegemist on triloogia esimese osaga ning lõpp oli väga ebarahuldav. :)

Ütleme nii, et noorteraamatu kohta oli meeldivalt kobe ka täiskasvanuna lugeda. Kuna see oli ilmselgelt ulme-/fantaasiavaldkonda kuuluva teos (ma ei suuda kunagi mõista, kust see piir nende kahe vahel jookseb), andis see loole võimalusi, mida päriselus ei oleks kuidagi võimalik rakendada. Arvestades ka hullust, mis "Sõrmuste isandast" ja "Harry Potterist" alguse sai, lähevad sellised raamatud ka noortele hirmhästi peale ning need rebitakse polettidelt ilmselt enne kõiki teisi žanre. Nii et hoolimata korralikust kogusest (raamatus oli umbes 500 lk) usun, et triloogia on vägagi populaarne.

Väike moraal jookseb sealt ikka ka läbi. Kui ka kogu maailm on muutunud kurjaks, lausa türanlikuks, siis Toddi tuntakse poisina "who couldn't kill" ja täiesti piisab sellest, et kahe teismelise poolt on headuse võim, siis saavad nad kõigist olukordadest rõõmsalt tulema.

Natuke närviline oli lugeda. Kogu aeg oli üks põgenemine ja tagaajamine ja peaaegu üldse mingit hingamiskohta ei olnud. Selles mõttes peaks ütlema, et hästi tehtud - ma olin seda lugedes nii pinges, et tundsin peaaegu samasugust kurnatust nagu pidevalt sõna otseses mõttes jooksvad noored. Ma ei ütle, et see mulle otseselt meeldinud oleks, pireke hüsteeriliseks kiskus. Aga no päädis ikka sellega, et peaaegu kogu raamat läks ühe päevaga. Mis on jällegi positiivne.

Abiturient andis ka teada, et järgmisel aastal tuleb sellest film. :)

Elizabeth Strout "Olive Kitteridge"

Minu selle kuu postituste arv ei löö nüüd küll tõesti ühtki maailmarekordit. Koolis on korraga kõik võimatud ja võimalikud projektid - Erasmus+, minu oma üheksandike lõpureis Londonisse, Cambridge Advanced eksami pilootprojekt ja veel umbes sada asja - ning võib tõdeda, et inimene on lõpuks ometi selle jalavibutamise ja lugemise asemel TÖÖLE hakanud...

Kuid blogi tahab pidamist ja märtsikuu raamatuid ei tohi sina mitte aprilli varna visata. Sestap võtan end kätte ja siit ta tuleb - raamatukupja-special. "Olive Kitteridge" on kuuldavasti üks tema suuremat sorti lemmikuid ja tänu temale see mul raamaturiiulis ongi. Elagu sõbrad, kes saavad aru, et parim kink on päriselt ka raamat!

Umbes poole raamatu pealt tuli mulle meelde, et Kubjas ükskord piuksus midagi sellest, et Francis McDormand, kes mängis suurepärases filmis "Kolm reklaamtahvlit linna servas", mängis ka proua Kitteridge'i. Guugeldasin kontrolliks. Selleks ajaks olin ma raamatuga jõudnud niikaugele, et mul oli tekkinud Olive'i füüsisest oma ettekujutus ja Francis McDormand oli minu arvates Olive'i tarbeks kehaehituselt pisut lahja. :) Küll aga vastas ta kõigile muudele parameetritele.

Kui nüüd vahepeal paar rida raamatust endast ka kirjutada, siis raamatust jookseb läbi terve plejaad erinevatest aastakümnetest sündinud inimesi, kes kuidagimoodi kõik Olive'iga seotud on. See iseenesest polegi keeruline arvestades, et ta on eluaeg (kardetud) matemaatikaõpetajana töötanud. Ühel või teisel moel on ta oma endiste õpilaste elu puudutanud. Oma näilise karmuse fassaadi taga on Olive tegelikult mõistev ja soovib enamasti inimestele head - ja aeg-ajalt rabab ta selle paljastamisega mõnda endist õpilast või muidu tuttavat, kes omast arust teda hästi tundnud on.

Perekonnaga on keeruline. Tema mees Henry armastab teda, kogu välisest karususest hoolimata. Kuid poeg Christopher elab veel täiskasvanud mehenagi üle lapsepõlvest saadud traumat, kuna ta ei ole tundnud ema armastust. Pigem vastupidi. Haavad ta südames on sügavad ja ta püüab neid psühholoogi abil lappida, samas kui Olive on sellest kuuldes ehk veelgi sügavamalt haavunud - tema on ju Christopheri ainult armastanud, kogu südamest, ja see on siis tänu!

See "Tõde ja õigus" topib ennast ka igale poole - isegi sellesse raamatusse. Olive'il oli Andrese ja Henryl Krõõda nägu, sest lugu on ju üksiti sarnane. Sa võid omast arust oma last armastada, tema heaks kogu elu rabada, aga kui sa kogu selle rabamise ja armastamise sees unustad ära korrakski last ennast vaadata ja jälgida, mis ta ise sellest kõigest arvab, siis võid sa ennast krussi armastada, aga pärast leida, et oled seda ikka teinud valesti.

Ja ometi annab raamatu lõpp meile kõigile lootust, et elu ei ole läbi enne, kui ta on päriselt läbi.

Nagu ma juba ennist mainisin, jookseb raamatust läbi terve plejaad inimesi. Kui ma oleksin suutnud selle ühe jutiga läbi lugeda, poleks nad mul vahepeal sassi ka läinud, aga ma arvan, et põhjus oligi selles jupiti lugemises. Küll aga oli nauditav kirjaniku valik väikesesse provintsilinna tuua igati erinevaid karaktereid ja lugusid, isiklikke draamasid ja armastuslugusid - ühesõnaga, kogu elu kontsentreeritud moel.

Veel kord kummardus Kupjale.

Laura Marshall "Sõbrakutse"

Kui ma siin just eelmisel korral rääkisin liigselt kõrgetest lootustest, mis eelmise raamatuga ei osutunudki liiga kõrgeks, siis "Sõbrakutsega" oli vastupidi. Tegelikult pean tunnistama, et minul ei olnudki lootusi, aga reklaam oli küll kõva. No ma siis mõtlesin, et oolrait, kuna ta on ka Rahva Raamatu selle kuu klubiraamat ja seetõttu odavam, las ta siis tuleb.

Kerge pintslitõmbega sisust. Louise saab pea korraga kaks kutset - ühe keskkooli kokkutulekule ja teise tolleaegselt klassiõelt, kes Louise'i teadmist mööda peaks hoopiski surnud olema, kusjuures Louise'i käsi oli seal kaudselt ka mängus olnud. Kõike seda arvesse võttes on see Louise'ile suur šokk ja minevik tuleb mürinaga tagasi. Ja kui nüüd kokkutulekul ka veel üks asjaga seotud tüdrukutest sureb, läheb päris jamaks.

Noh, ütleme nii, et ma lugesin selle lõpuni tänu sellele, et ma ikka mingil määral tahtsin teada, kuidas lugu lõpeb. Aga ma ütlen, et see oli üks piin. Õnneks suhteliselt lühiajaline. Esiteks oli kogu see lugu otsast otsani klišeesid täis, kuigi iseenesest olid teemad potentsiaalselt täiesti lootustandvad (koolikiusamine, popid ja eemalejäetud tüdrukud ja selle tagajärjed jne). Meenub Lackbergi kümnes raamat, kus sedasama teemat oli käsitletud nii, et lugesin pea hinge kinni pidades. "Sõbrakutses" ei olnud mitte midagi, mille peale ei tuleks juba esimestest lehekülgedest peale. Ainus asi, mida ma algusest peale oodata ei osanud, oli lõpplahendus. Seal oli kaks lahendusliini, millest mõlemad olid selles mõttes ebausutavad, et nad kargasid välja tühja koha pealt. Tundsin puudust sellest, mida teeb Agatha Christie - tema jätab alati mingeid leivaraasukesi siia ja sinna, nii et pärast lõpplahendust lugedes klõbisevad kõik jupid suureks pildiks kokku. Seda "Sõbrakutses" ei ole - lahendus tuleb, aga see nagu ei käigi millegagi kokku. See, kes sõnumite taga on, pole ka nagu üldse loogiline - no ei jäänud uskuma, et selline inimene oleks võinud teha kõike seda, mida ta tegi.

Ja noh, ma olen küll oma kannatust juba kakskümmend aastat õpetajana ja varsti 14 aastat emana tohutult treeninud, aga ükskord katkeb ka see, kui loed selliseid lauseid nagu "pean lõpu tegema klientide hooletusse jätmisele" või "ta keeldus laskmast teistel tüdrukutel mind vestlusest tõrjuda". Või siis minu isiklik lemmik: "Vajadus, et metsast leitud surnukeha kuuluks täiesti võõrale, survestab mind nagu ületäitunud põis." See viimane muidugi pani mind mõtlema sellele, et ega originaal ka palju parem ei saanud olla. Või siis veel üks vestlus: ""Kas soovite kohvi võtta?" - "Ei, kõndigem.""

Mõtlesin, et kui see oleks välja kuulutatud noorteraamatuna, kus tegevusliin ongi peamine ja kõik muu nagu karakterid ja alltekstid teise- või kolmandajärgulised, siis oleksin ma selle veel üle elanud. Aga ma palun väga vabandust, see on nüüd hetkel küll üks puhtakujuline haip. Samas on sellel ikkagi väga palju ülipositiivseid arvustusi Goodreadsis, nii et lugege ikka. Ma panen oma raamatu homme-ülehomme ka Raamatuvahetusse üles, olge siis kärmed. :)

Pildi panin RR lehelt pätsu.

Zora Neale Hurston "Their eyes were watching god"

See raamat on mul kuklas istunud juba paarkümmend aastat - alates sellest ajast, mil töötasin Dakari rahvusvahelises gümnaasiumis ja meie kooli vanemates klassides oli see kohustuslik kirjandus. Ma olen need sealsed kohustuslikud raamatud nüüdseks vist kõik läbi lugenud ja pean tunnistama, et valida nad oskasid. Buchi Emecheta, Alice Walker ja nüüd ka Zora Neale Hurson on minu ajukurdude vahel kõvasti kanda kinnitanud ja tegemist on tõeliste väärtkirjanduse pärlitega.

"Their eyes were watching god" oli raamat, mille kaane avasin teatava eelarvamusega just selles mõttes, et mu ootused olid väga kõrged. Tavaliselt, kui ma end üles kütan nagu Eesti rahvas rahvusvaheliste suusavõistluste eel, on mul ka tunne pärast lugemist nagu Eesti rahval rahvusvaheliste suusavõistluste järgselt. Seekord mitte.

Peategelane raamatus on Janie, keda lapsepõlves kasvatas kehvade asjaolude kokkulangevuse tõttu vanaema. Viimane paneb Janie oma südamerahustuseks võimalikult vara mehele just siis, kui Janie on pirnipuud ja mesilasi vaadates mõelnud, et see on tõeline armastus ja abielu. Mingit pirnipuud ja mesilasi Janie esimesest armastusest ei tule, sest eks ta oma südames ikka pigem mässumeelne kogu oma abielu ja üldse ilmaelu vastu on. Kuigi tõesti ainult mõttes.

Pole siis imestada, et ta esimesel võimalusel oma pirnipuud otsima läheb - mehega, kes juhuslikult tema kodust mööda sammub ja naise endaga päris uude, vastloodud linna pesa punuma suundub. Janie'le pakub see kindlasti rohkem kui esimene abielu, aga kahjuks närbub ka see pirnipuu peatselt ja Janie avastab endalegi üllatuseks end jälle traditsioonilise naise rollist, kuigi linnapea naise ja poepidajana. Ning nagu ütleb autor, "she must talk to a man who was immensities away" (p 84).

Kuid siis mees sureb ning "she sent her face to Joe's funeral, and herself went rollicking with the springtime across the world" (p 88).

Nõnda leiabki Janie end neljakümneaastase naisena esmakordselt päris vabana, kuna esmakordselt on tal enda elu üle täielik kontroll. Välja ujub uus austaja, Tea Cake, ja Janie laseb temaga linnast jalga. Nii et õige lugu algabki alles kusagilt saja lehekülje pealt ja alles siis saab lugeja vastuse küsimusele, mis tal tekkis esimeses peatükis, kus Janie üksinda koju tagasi tuleb ja annab teada, et Tea Cake on "gone".

Mõtlesin lugedes sellele, et Janie oli kõige vabam siis, kui ta oli kõige sõltuvam - Tea Cake oli see, keda ta oli oma elus nelikümmend aastat oodanud, kes ta viis suurde maailma, kellega ta koges nii palju erisuguseid elamusi. Ta ei olnud enam puurilind, sealt oli ta välja lastud, aga esimest korda elus oli ta ühest mehest emotsionaalselt sõltuv. Ja sellest sündis talle ka kõige enam südamevalu - eelmiste meestega ta oli küll õnnetu ja kammitsais, kuid mehed ei läinud talle vähimatki korda ning seetõttu ta ka kannatas kordades vähem kui Tea Cake'iga. Tea Cake oli see, kes lõpuks ka Janie südame murdis, aga puhuks kui keegi lugejatest raamatut ise lugeda kavatseb, siis spoilerid jäävad täna ära. See ei pruugi olla nii, nagu pealt paistab.

Jah, seda raamatut peab lugema. Julgen küll öelda, et afroameerika kirjanduse tüvitekst on ta täpselt sama palju kui "The Color Purple". Järjekordne raamat, mida lõpetades oled natuke oimetu ja õige natukene parem inimene.

Film on ka. Halle Berryga peaosas.