Margaret Atwood "The Handmaid's Tale" ("Teenijanna lugu")

Minu kokkupuude Atwoodiga on siiani olnud nii põgus, et ma ei mäletanud sellest mitte kui pisimatki midagi. Aga kui tal kõik raamatud nii head on nagu "Teenijanna lugu", siis muutub see kokkupuutepind tulevikus kindlasti suuremaks.

Raamatu sisu on lühidalt öeldes õõvastav (see sõna on juba ülekasutuses ära lörtsitud, aga siin istub see ilmselt kõige paremini). USA-st on saanud Gileadi Vabariik, võimu on võtnud fanaatiline religioon. Naisi ei peeta mikski, neil ei ole omandit, nad on ise meeste omad. Neil, kel on vedanud, on abikaasad. Kellel nii palju vedanud ei ole, töötavad alamates ametites või on väljavalitud, kes on omamoodi surrogaadid neile peredele, kes lapsi ei saa. Ilmselgelt ei saa selliseid surrogaate pidada vaesem rahvas. Režiim on äärmiselt kindlakäeline ja jõhker.

Peategelane ongi üks selline väljavalitu. Helget tulevikku pole, kuid äkki hakkavad tallegi ilmuma režiimis olevad mõrad. Toimib vastupanuliikumine (millel küll erilist edu ei ole märgata) ja ka nn Komandörid on endale loonud musta turu ja lubamatute lõbude maailma.

Lõppu ma ära ei räägi. :)

Kindlasti tahan ma aga mainida, et "Teenijanna lugu" oli kõike seda, mida Houellebeqi "Alistumine" ei olnud ja mida ma siin kunagi kõvasti kritiseerisin. "Alistumine" jättis vastamata absoluutselt kõik küsimused selle kohta, mis tegelikult inimestega toimuma hakkas, kui moslemid Prantsusmaa üle võtsid. "Teenijanna lugu" räägib päris inimestest ja nende üle- ja läbielamistest peensusteni, isegi niivõrd, et ma vahepeal ei osanud klassifitseerida, kas see on nüüd süvitsi minemine või lihtsalt venitamine. Aga siis pressisin edasi ja läks jälle huvitavaks.

"Teenijanna lugu" on teised lahterdanud teaduslikuks fantastikaks, aga sellega ei olnud Atwood ise nõus ja teatas, et pigem on see sotsiaalne fantastika. Kipun nõustuma.

2017. aastal tuli välja ka seriaal. Elisabeth Moss peaosas. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin seda näha. Raamatut lugedes on võimalik üht-teist mitte näha, aga film seda võimalust ei jäta. Ma kardan, et kõike seda reaalselt näha on ehk liig.

Aga raamat on tõesti väga-väga hea.

Bobbie Peers "Krüptoportaal"

Vahel juhtub mõni ime. Siinkohal toon ära vestluse oma kuuendas klassis käiva pojaga, kes ei ole veel eluski vabatahtlikult ühtki raamatut peale kohustusliku kirjanduse läbi lugenud. Suvelugemiseks oli neile antud üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat. Selleks ostsin talle "Lüriidiumivarga", mis talle väga meeldis.

Mina: "Kuule, "Lüriidiumivarga" järg on välja tulnud. Kas ma pean selle tellima?"
Poeg: "Jaa, muidugi!"

Ta ütles "jaa"!!!!!! Loomulikult korjasin ma oma kondid kokku ja suundusin RR lehele "Krüptoportaali" tellima. Kuna laps ise praegu "Tom Sawyerit" loeb, siis ütlesin endale, et carpe diem, ja lugesin Ishigurode ja Atwoodide vahele ühe lasteka.

No on küll huvitav. Iseenesest meeldis see mulle rohkem kui esimene osa. Kuna tegemist ei ole mitte krimi-, vaid ulmepõnevikuga, ei ole ka võimalik päris lõppu niisama lihtsalt ära arvata. William Wenton läheb tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti ja seal läheb seekord ikka päris mölluks lahti. Ma kujutan ette, et kui see raamat filmiks tehakse, on see selline tõsine märulifilm nagu vana hea Rambo või midagi sellist. :D

Kallid lapsevanemad, ostke või laenutage oma lastele alguses "Lüriidiumivaras" ja siis "Krüptoportaal" ja kuna raamatu lõpus on selge, et see ei jää viimaseks osaks, siis järgmine ka. Kui see minu poja lugema pani, paneb teised ilmselt ka. See on nagu selle põlvkonna Harry Potter.

Kazuo Ishiguro "An Artist of the Floating World" ("Hõljuva maailma kunstnik")

Härra Nobelipreemia isiklikult.

Tegelikult ma ei teagi, millal ma ilma Nobelita Ishiguro juurde jõudnud oleksingi. Kunagi ilmselt ikka. Tellisin RR-st korraliku kolmeraamatulise portsu ja see on siis esimene pääsuke nende hulgast. Mõtlesin, et loen neid kronoloogilises järjekorras, nii et "Hõljuva maailma kunstnik" (eesti keelde tõlkinud Maarja Kangro, muuseas) on üks tema esimesi teoseid, aastast 1986. Eks see üks pigem filosoofiline küsimus ole, kas Ishigurot võib endale pidada pigem Jaapan või Suurbritannia, aga kuna ta ikkagi Jaapanis ainult sündis, siis eks ta ikka Briti kirjanik on.

Nagu ma arvasingi, kuulub ka Kazuo Ishiguro selliste mõtlike kirjutajate valdkonda. Sisu seda muidugi ka soosib, kuna tegevus toimub sõjajärgses Jaapanis ja idamaalased ei ole juba loomuldasagi sellised homeerilised tõmblejad nagu meie siin. Kõigeks on aega, kõike võetakse rahulikult. Vanemaid austatakse, kuigi ausalt öeldes lastega olid nad seal küll palju lubavamad ja kannatlikumad kui meie. Mina oleks mõnes olukorras ammu juba ära nähvanud. Ja ka peategelase tütred, kes muidu kõnepruugis tunduvad kõigiti aupaklikud, ütlevad ikka ära ka, kui midagi öelda on.

Kunstnike elu tollases Jaapanis oli täitsa veider. Seal olid lausa firmad, kes võtsid karja kunstnikke tööle ja need siis tootsid terve virna teoseid, et tähtajaks ports valmis saaks. Kellel vedas, jäi mõnele paremale kunstnikule silma, kes ta siis endale õpipoisiks ja enda juurde elama võttis. Nii läks ka üdiandeka peategelasega, kes küll sõjaeelses tuhinas poliitikaga liigselt kaasa läks ja propagandistlikke teoseid maalima hakkas. See omakorda tähendas, et kui sõda läbi sai ja hakati hukkunuid kokku lugema, siis oli ta jälle põhimõtteliselt reetur... Millest moraal - kui juba poliitikasse nina topid ja mõnesse suurde ideesse kiindud, siis tuleb olla valmis selleks, et igavesti see ei kesta.

Hoolimata kõigest - peale sõja ja nurjunud karjääri lisandub siia ka veel poja ja abikaasa surm - säilitab Ono positiivsuse, võtab selgesõnaliselt vastutuse oma minevikus tehtud vigade eest ja see omakorda jätab talle ta väärikuse ning teiste lugupidamise.

Mulle väga meeldis, tõepoolest. Sellised mõtlikud ja rahulikud teosed viivad sind märkamatult sellesse maailma, kus tegevus toimub, ja nii sa seal siis oled ja vaatad, kuidas sinu silme ette maalitakse üks pilt teise järel.

Ja raamat ise on lihtsalt imeliselt ilus! Vaadake ise!

Antonio Manzini "Must rada"

Toledo kirjastus on võtnud ladina-ameeriklaste vahepeale ette ka itaallasi kirjastada.

Peategelane Rocco Schiavone on ma-sülitan-kõigile-ja-kõigele tüüpi uurija, kes on kahtlastel asjaoludel distsiplinaarkaristuseks Põhja-Itaaliasse "asumisele" saadetud. Kuritegu pannakse toime suusarajal, nii et mõneti on kogu taust romantiline, suusakuurort jne. See lisas loole mingi uudse dimensiooni ja kellele see ei meeldiks.

Rocco, vana põrsas, pole tõesti mingi eeskujulikkuse etalon - tal on tänu vanale heale sõbrale ka üks politseitööst korralikult tulusam ots. :D

Eks tal on omad kiiksud ka. Näiteks keeldub ta Roomast tulnuna talvesaapaid jalga panemast ja pätsib hangedes õhukeste Clarksidega ringi ja tunnetab temperatuuride erinevust.

Aga lugu kulgeb omasoodu ja ükskõik kui palju Rocco Schiavone ka ei pipardaks ega kobiseks, uurija jääb uurijaks ja kuritegu lahendatakse kiiremini, kui ülemused oodata oskavad.

Lugeda oli taas kord mõnus. Üleliigset pasundamist ei olnud ja kuigi Roccol olid omad pahed, siis üle võlli ta sellega ei läinud, vähemalt nii palju, et see oleks lugu ennast seganud. Pigem jättis järgmist osa ootama, et näha, kuidas need mustad otsad edasi kulgevad ja millal ta vahele jääb.

Nii et kellele meeldivad rahulikumad krimilood, mis jäävad väljapoole angloameerika kultuuriruumi, siis see raamat on teile.

Tess Gerritsen "Playing with Fire"

Kunagi Aafrikas sattusin täiesti juhuslikult lugema paari Tess Gerritseni raamatut, kus peategelaseks oli uurija Jane Rizzoli, kes töötas koos kohtuarst Maura Islesiga. Raamat oli hea, lugu köitis ja oli kirjutatud nii hästi, et mul hakkasid vahepeal küünealused ka natukene kartma. :D

Kui Eestisse kolisin, märkasin äkki, et siin näidatakse ühel kanalil sarja "Rizzoli ja Isles". Kas tõesti? Ja oligi tõesti! Seeria on vändatud just nende Rizzoli-romaanide ainetel ja minu suureks üllatuseks olid tegelaskujud väga väga õiged ja üldse oli see üks kobedamat sorti seriaal ja nii ma seda vaatama jäingi.

Klassiga Tallinnas olles tuulasin Apollos ja seal jäi ühes nurgas silma Tess Gerritseni raamat "Playing with Fire", mida ma teadsin, et FB lugejategrupis on palju kiidetud. Teine suur pluss oli kümneeurone allahindlus. Kuna Gerritsen oli mulle varemgi meeldinud, siis loomulikult ostsin. Eriti teades, et eestikeelne versioon on saadaval jällegi umbes 10 eurot kallima hinna eest.

Kaanele on pealkirja alla kirjutatud "What if your child wanted you dead?" Ma üldse ei mäletanudki, mis selle sisu kohta FB-grupis öeldud oli, välja arvatud see, et sisu oli kuidagi seotud muusikaga ja ohuga ja et Gerritsen ise on muusik ja paljuski seda oma raamatus kasutanud. Muusiku kätt oligi tunda kohe esimesest leheküljest alates ning kuna ma isegi olen päris palju ka oma elus muusika sees olnud, siis oli lisaboonuseks see, et õppisin palju muusikaalaseid ingliskeelseid termineid.

Ma ei teagi, mida ma ootasin. Ilmselt midagi väga psühholoogilist, lähtuvalt kaanel esitatud küsimusest ja raamatu esimesest peatükist. Aga juba mõned lehed edasi võttis lugu hoopis teise pöörde, raamatusse põimus kolmekümnendate Itaalia, kus natsid pea tõstsid ja avastasid, et Itaalias on korralik kogukond juute. Ja äkki olingi peadpidi thrilleris, kus tänapäevane peategelane seisis silmitsi nii psühholoogiliselt raske olukorra kui reaalse füüsilise ohuga oma elule. Ja nagu Gerritseni raamatud ikka, oli see natuke kõhedalt põnev ja täiesti ootamatu lõpuga. Pluss veel ka ajaloolisi perspektiive avardav.

Jaa! Lugege!

Claudia Piñeiro "Betty Boop"

Minu selle nädalavahetuse teine raamat. Ja kui Priilinnaga võrrelda, siis Piñeiro võtab selle koogi ikka laia kaarega ära.

Minul puudusid Piñeiro kohta igasugused teadmised, sellepärast ütlen teilegi igaks juhuks, et tegemist on argentiinlannaga, kes sisekaane järgi sündis aastal 1960 ning on saanud auhindu nii oma ajakirjaniku- kui kirjanikutöö eest ning kelle põhižanriks on krimikirjandus.

Ka "Betty Boop" on krimilugu. Minu masti krimilugu, sest mulle meeldivad mitte niisama lihtlabased whodunnit-lood, vaid ikka sellised, kus on ka mingit taustalugu, korralikult välja kirjutatud karaktereid jne. Seda kõike "Betty Boopis" ka on.

Süžee poolest juhtub see, et tohutute turvameetmetega kaitstud rikaste linnaosas toimub ühe Eriti Suure Rikkuri mõrv, mille avastab tema koduabiline. Politsei uurib asja, kuid laisalt, niisiis võtavad omakorda uurimise ette suure päevalehe ajakirjanik (endine pikaaegne krimireporter), praegune krimireporter (kelle nime me teada ei saagi) ning päevalehe toimetaja palvel ka keskealine krimikirjanikuproua, päevalehe toimetaja eksarmuke. Kolmekesi jõuavad nad kiiresti jälile sellele, et tegemist ei ole lihtsa ühekordse mõrvaga, vaid et kogu lugu algas juba aastakümneid tagasi ja on oma kombitsad palju laiemale ajanud kui pealt paista oleks.

Piñeiro kirjutab mõnusalt, kiirustamata, ja kui mind Priilinna juures häiris see, et nii paljud asjad jäid poolikuks ja välja kirjutamata, siis "Betty Boopis" seda kindlasti ei juhtunud. Vahel arenevad tänapäeva uuemates krimiromaanides asjad nii peadpööritava kiirusega, et lõpuks ongi kõik sassis ja tabad end mõttelt, et "no okei, kui ta nii ütleb, ju siis nii oli", aga ise ei mäleta enam midagi. Õnneks on Piñeiro jätnud lugejale hingamisruumi, kuna lugu areneb mõnusa tempoga ja jätab mulje, et ka kirjanikul oli seda mõnus kirjutada ning ta võttis selleks just parasjagu aega.

Veidral kombel jäävad ka siin raamatus otsad mõnevõrra lahti, sest lõppkokkuvõttes tuleb otsustada, kas on ikka kõige targem mõrvar õigluse silme ette tuua. Aga mõrvar on teada ja selles mõttes ei jää sügelema midagi. Ja karakterid on võluvad. Suuremalt jaolt.

Üleüldse hakkab mulle tunduma, et mind kisub järjest enam nn peavoolust välja. Ladina-Ameerika kirjandus muuhulgas tõmbab järjest enam. Mulle lihtsalt meeldib, kuidas nad kirjutavad.

Ketlin Priilinn "Miraculum"

Esiteks palun vabandust pika blogipausi pärast. Augusti lõpp ja september on õpetajate jaoks tihe aeg. Lugesin küll, aga blogida ei jaksanud. Lugesin ka pigem vähe, augusti lõppu mahtusid veel Armin Kõomägi "Lui Vutoon", Virginia Woolfi "Proua Dalloway" ja Jo Nesbo "Vereteemandid". Blogipostitused jäävadki tulemata, sest nüüd on juba esmased muljedki lahtunud ja ausalt, kuna uued raamatud tulevad peale, siis ma jääksingi oma saba taga ajama.

Kuna FB lugejate grupis on mulle juba mõnda aega silma jäänud selline autor nagu Ketlin Priilinn, siis viimati klassiga Tallinnas olles ei suutnud ma tema raaamatut "Miraculum" kuidagi poodi jätta, kuna see oli 18 euro pealt alla hinnatud 2,70 peale. Huvi niikuinii juba all oli.

FB grupis olid hinnangud nii ja naa, niisiis eriti ma sellest midagi ei lootnud, kuid ära sa märgi - raamat osutus täiesti roogitavaks räimeks. Autor (kelle kodanikunimi on Ketlin Rauk) kirjutab ladusalt, lugeda oli mõnus. Ka loo sisu - vanem täiskasvanud õde peab pärast joodikust ema surma võtma üle nelja noorema õe ja venna eest hoolitsemise - võiks minna kergesti imalaks ja ettearvatavaks, aga kuni viimase peatükini hoidis pinget päris kenasti.

Kuni viimase peatükini. Aga mitte kaasa arvatud.

Viimases peatükis ilmneb, et kogu lugu on kirjutatud paarikümne aasta eest juhtunud sündmustest. Peatükk ise annab ülevaate sellest, mis neist kõigist nüüdseks saanud on. Ja juhtubki see, mille eest kõik keeleõpetajad meid surma ähvardusel hoiatanud on - nii-öelda kokkuvõttes tuuakse sisse nii palju uut infot, et see ei seo tegelikult mitte mingeid otsi kokku, pigem tekitab küsimusi. Kui eelviimases peatükis on 11-aastane täielik pätipoiss, siis viimases peatükis selgub, et temast sai ikkagi asja. Kuidas? Mitte kuskilt ei olnud seda näha.

Peategelase enda laps on sündinud kurttummana - mis hea pärast oli teda vaja kurttummaks teha? Tekkis sama tunne nagu õpetajate päeval kinos "Minu näoga onu" vaadates, kus esimestes kaadrites sebib peategelase elukaaslane täiesti alasti ringi - las ta käib, aga mitte miski selle filmi seisukohast ei õigustanud seda, miks ta pidi seal paljalt ringi sebima. Mul on sügav veendumus selles suhtes, et kui filmi autorid näitlejaid riidest lahti koorivad, siis peab see olema ka kunstiliselt põhjendatud. Aga no polnud. Sama asi oli ka selle kurttumma lapsega - sellel ei olnud mitte mingit mõtet.

Lisaks veel kõige noorema lapse isa väljailmumine ja see, kuidas laps temaga rõõmsalt uude koju läks. Jällegi oleks oodanud detailsemat väljakirjutamist. Vaevalt see päriselus nii rõõmsalt ja ilma probleemideta läheks, nii et seegi liiniarendus tundus natuke laisavõitu.

Nii et räim rookis ennast päris kaua, kahjuks lõpp oli minu jaoks täielik pettumus. Paratamatult jäi mulje, et kirjanik on mingil hetkel otsustanud, et ah, ma ei viitsi neid asju välja kirjutada, seome lihtsalt ühekordse niidiga kinni ja asi vask. Sellest oli tegelikult kahju, sest materjali oleks seal tegelikult olnud kasvõi järjeraamatu jagu.

Samas ma siiski võin kergesti sama autori raamatuid prooviks veel lugeda, kes teab.