Väike intermetso

Ma tahtsin kirjutada intermezzo nagu vanasti, aga ÕS ei lubanud.

Mis juhtub siis, kui sul on tuttav kunstnikutüdruk, kes on hullult andekas, ja sul on IPad ja sa ütled kunstnikutüdrukule, et teadsa, mulle ikka üle kõige meeldib lugeda ja kohvi juua ja prantsuse keel meeldib ja tegelikult see võiks ka kuskilt läbi käia, et ma viis aastat Aafrikas elasin?

Siis juhtub selline lugu, et su IPad saab uued kaaned:

Gabriel García Márquez "Kolonelile ei kirjuta keegi"

Järjest lühemaks need raamatud praegu jäävad. Seekord ainult sada väikese formaadiga lehekülge.

Tegelikult on mul üks kopsakam ka pooleli. Kuid mitte sellest...

Mõni aasta tagasi lugesin ma läbi sama autori Eriti Paksu Raamatu "Sada aastat üksildust". Siiani mäletan seda tunnet, eriti imelikku tunnet - sadade lehekülgede kaupa tegelikult mitte midagi ei juhtu, aga ometi loed rida realt, lause lauselt, sõna sõnalt, rahulikult ja aeglaselt. Mõnda autorit vaata lihtsalt loedki aeglaselt. Bulgakovit ja Márquezi ja selliseid. Naudid seda, kuidas raamat on kirjutatud, mitte niivõrd seda, mis seal sees on.

Sama sorti raamat on ka "Kolonelile ei kirjuta keegi". Tõesti meeldiv lugemine, stiili poolest. Ja iga rida on tähendusest tiine.

Sisu on... Ma ei teagi, mina olin kogu aeg kurb. Samas ma sain aru, et see kukeroju pidi olema tuleviku ja lootuse ja paremate aegade sümbol, aga no kaua sa elad ainult ja ainult tuleviku nimel, kui sul ikka mitte midagi ei ole. Absoluutselt mitte midagi. Eks oli muidugi ka aastaaeg vastav valitud, sügis oma pori ja vihmaga. Raamat algab surmaga ja lõpeb sellega, et kolonel valib toidu asemel kuke. No mina ei tea, kui lootusrikas see kõik tundub. Minule ei tundunud.

Kas ma soovitan - no kindlasti. Kas ma arvan, et see on hea raamat - kindlasti. Niipalju kui ma aru olen saanud, on see kirjaniku enda sõnul ta parim raamat. Mulle meeldis "Sada aastat üksildust" rohkem, aga ma ei hakkaks küll otsustama, kumb nendest parem on. Maitseasi.

Kai Aareleid "Linnade põletamine"

Kohe näha, et inimesel on veel koolivaheaeg. Keset õppeveerandit seda eriti ei juhtu, et loeksin kaks raamatut päevas. Täna oli see päev.

Päikeselisest Küprosest maandusin sõjajärgsesse Eestisse, kus päike paistis palju jahedamalt ja inimeste eludes oli rahu ja hingerahu palju vähem. Ei oskagi öelda, kui palju oli sel ajal üldse inimesel võimalik olla oma õnne sepp. Raamatuski samamoodi - nagu tundub, et kõik algab hästi, aga siis kisub kõik jälle kas viltu või lõpeb äkitselt ära.

Võibolla meil siin Saaremaal olid asjad rahulikumad, külaelu värk, aga see sõjajärgne Tartu, millest kirjutab Aareleid, on hoopis teine koht ja hoopis teine Tartu, kui mina seda mäletan. Minu Tartu oli rõõmus, nooruslik ja tulvil elu. "Linnade põletamise" Tartu on koht, kus elud purunevad, allmaailm poeb ülalmaailma ja lõpuks on kõik üksi.

Kirjutab Aareleid muidugi hästi. Kui juba raamatusse sisse elad, siis loedki ühe hingetõmbega, sest kuidagi reetlik tundub neid tegelasi üksi jätta. Tahaks mingil imelisel moel nendele näidata, et ma olin teiega koos kuni lõpuni välja.

Tegelikult ma hakkasin seda üldse lugema sellepärast, et "Sirbis" või kuskil oli öeldud, et 2016. aastal kirjutati Eestis kaks suurt raamatut - "Klaaslaps" ja "Linnade põletamine". Kindlasti on viimane omamoodi epopöa tollest ajastust, mida meie põlvkond pole kogenud ja ega meie vanemadki meile eriti sellest rääkinud ei ole. Raamatuid muidugi nendest kümnenditest on, enamus neist muidugi kergelt kallutatud, kuna nad on kirjutatud nõukogude ajal. Tekitab samas soovi üle lugeda romaani "Seitsmes rahukevad", sest väidetavalt on see ka suhteliselt aus, kuna Luik valis peategelaseks lapse, kellele oligi palju rohkem lubatud tunda, näha ja tähele panna. Hm. Panen aga nimekirja...

Aga "Linnade põletamist" taas kord soovitan küll. Häid raamatuid olen siin lugenud viimasel ajal. :)

Käty Gavriilidis "Minu Küpros. Põsemusid ja päike."

Minu kolmas minu-raamat. Esimene neist oli Justin Petrone'i "Minu Eesti" ja teine Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Maroko". Ma ei ole olnud väga aldis neid lugema, kuna kohe pärast minu naasmist Eestist tunti sealt kirjastusest huvi raamatu vastu "Minu Senegal". Siis nad otsustasid, et nad seda ikkagi ei taha. Jäigi soiku ja nüüd passib ja ootab oma järge, kuigi hiljuti nad jälle natuke nagu tahtsid, aga mul on nii jube kiire olnud. Võibolla nüüd Käty ehk inspireerib mind kuidagimoodi, et suvevaheajal kuskilt see poolik fail kuskilt ajaloo hõlmast üles kaevata ja poolelijäänud asi ära lõpetada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju praegu rääkida, sest Käty raamat on valmis, täitsa valmis. Tellisin endale e-raamatu, et see siva kätte saada. Tänase hommikupooliku veetsingi koos Kätyga Küprosel, jõin kohvi (tavalist, mitte Küprose oma küll), nautisin viimast laiska koolivaheajapäeva ja tundsin, kuidas Küprose päike mu põski paitab, neidsamu, kuhu sadade kaupa musisid maandub.

Iga inimene peab vahepeal sellist raamatut lugema.  Filosoofiline süvakirjandus on väga hea, skandinaavlaste põnevikud on väga head, aga aeg-ajalt pead sa lugemagi midagi sellist, mis paneb südames päikese paistma, kõrvus laisa Vahemere loksuma ja tundma, kuidas aeg läheb aeglasemalt. Igast leheküljest, igast lausest õhkub rahulolu, hingerahu, armastust ja soojust. Mul on nii-nii hea meel, et Käty on oma eluga seal nii rahul. Ja täpselt selline see raamat ongi - see põhimõtteliselt koosnebki põsemusidest ja päikesest.

Ei saa ka märkimata jätta, et Käty peaks tõsiselt mõtlema, et ehk kirjutaks mõne raamatu veel. Sulg jookseb libedalt, lugeda on hea, kujundid kaunid (näiteks tantsib tuul Käty juustes aeglast valssi). Ma küll loeks.

Maarja Kangro "Klaaslaps"

Jaa. Ma lugesin seda tegelikult juba eelmise aasta lõpupoole, aga oleks imelik, kui ma siia seda üles ei kirjutaks, sest ma ei ole vist tõesti kunagi sellist raamatut lugenud.

Maarja ise kirjeldas seda kuskil kui "koledat dokumentaalromaani" ja ausalt öeldes ega paremat liigitust selle kohta ei ole ka. Dokumentaal ta on ja kole ka. Naisi on muidugi igasuguseid ja ei saa kuidagi öelda, et iga naise unistus oleks oma laps, aga kui see sinu unistus juba kord on ja esiteks see ei toimi ja teiseks kui toimib, siis läheb see kõik nii halvasti, et unes ka ei oskaks seda näha, siis on jamasti. Sellest on isegi minul praegu raske kirjutada, aga eks ta tõsi on, et kui midagi sellist juhtub, siis võibolla ongi kõige targem sellele koledusele lihtsalt otsa vaadata, see raamatuks kirjutada ja raamatupoodidesse saata.

Maarja kirjutab imeliselt hästi ja iga sõna on paigas ja põhjendatud. Armastan ka tema novelle väga. Loomulikult on lugu ise samuti like no other. Kindlasti on kirjutatud oma hirmsatest läbielamistest, aga nii detailselt, graafiliselt, kliiniliselt vast siiski mitte. Maarja on kogu loo aatomiteks lahutanud ja kandikul serveerinud.

Kõike seda arvestades olen ma kindel, et "Klaaslast" loetakse palju. Loevad minusugused, kellel endal sarnane kogemus puudub. Loevad kindlasti ka need, kellel midagi sarnast endil seljataga, ja loodetavasti leiavad nad sealt julgust edasi elada. Aga kindlasti on ka neid (isegi juba tean mõnda), kes ütlevad, et nad mitte kunagi seda raamatut ei loe, sest nad lihtsalt ei suuda. Kas siis sellepärast, et nad on ise midagi sarnast kogenud (ühel neist naistest on endal mitu nurisünnitust üle elatud) või lihtsalt.

Sellepärast ma olen ka enne öelnud, et "Klaaslapse" lugemine ei ole nõrganärvilistele, aga kes seda juba loeb, ei unusta seda iial. Märgilise tähendusega raamat.

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"

Jälle kingitus, seekord sõber Piretilt Hollandist. Esiteks ootas see tükk aega, millal järg selleni jõuab. Teiseks võttis see ka siis kaua aega, kui ma kord alustanud olin. Raamat on paks ja peale selle väga pisikese šriftiga kirjutatud, nii et tavalehekülgi oleks seal ilmselt olnud 700 või nii.

Lugu algab ja lõpeb Nigeerias. Ifemelu on noor tüdruk, kes riigis valitsevate segaste olude tõttu lahkub ja läheb ülikooli Ameerikasse. Algus on raske, aga siis elab ta sinna sisse, leiab paar boyfriendi ja avastab, et on olemas selline asi nagu rass. Ja et sellega on inimestel probleeme. Ifemelu hakkab kirjutama sellekohast blogi - aafriklased, afroameeriklased, valged ameeriklased, latiinoameeriklased ja igasugu vääritimõistmised, mis nende vahel tekivad.

Peab ütlema, et olles ise viis aastat Aafrikas elanud ja eriti palju nigeerlastega suhelnud, oli see üks ütlemata põnev lugemine. Üldiselt mõistsin ma Ifemelut hästi, aga eks temagi langes vahepeal sellesse lõksu, et kõik nagu peaksid teda mõistma, aga temal endal tundus olevat teise poole mõistmisega pisut raskusi.

Vahepeal läks asi ka natuke venima ja lõpp oli kuidagi kohustuslik, aga muidu üldiselt kirjastiili poolest, loo poolest ja perspektiivi poolest ka oli meeldiv lugemine. Ei pea kahetsema sihitult kulutatud tundide pärast. Soovitan. Minu käest saab laenata. :D

Christoffer Carlsson "Nähtamatu mees Salemist"

Rahva Raamat tegi allahindlust ja seda ei pea sina mitte kasutamata jätma. Eks see suuremalt jaolt üks pimesi valimine on ja ma pean tunnistama, et paari raamatuga olen ämbrisse ka astunud, aga "Nähtamatu mees Salemist" kindlasti ämbrit ei kolistanud.

Tegelikult köitis mind selle raamatu juures kaanepilt kõige enam. Selline sünge. Kirjaniku nimi lasi aimata, et tegemist on skandinaavlasega ja see on juba iseenesest pool võitu. Need oskavad lugu kirjutada.

Kui ma täna raamatu lahti tegin, selgus, et tegemist on psühholoogilise põnevikuga. St põhilugu on töölt ajutiselt eemaldatud politseiniku lugu, kelle minevik kätte saab. Raske lapsepõlv, valed sõbrad (kuigi mulle jäi tunne, et tema linnajaos nn õigeid sõpru polnudki), valele teele sattumine, armumine ja selle traagiline lõpp - kõike on. Võrdselt köitsid nii lugu ise kui karakterite areng. Soovitan ikka.

Mihkel Mutt "Eesti ümberlõikaja"

See ei ole mingi hull raamatublogi. See on minu enda väike lugemispäevik, täiesti pretensioonitu.

Selle raamatu kinkis mulle filoloogist tädi, kes leidis, et kuna Mutt on ka inglise fill, siis ma võiksin seda lugeda.

Tegelikkuses mulle väga meeldis. Ma olen juba mõnda aega tähele pannud eestlaste uuskadakasakslust ja kogu see eurohullust ja seda, kuidas eestlased hirmsasti kõige Eesti ja eestlusega seonduvad haibivad nagu maailma parimat ja unikaalsemat. Kahjuks see seda alati ei ole.

Ma ei olnud varem ühtki Muti raamatut lugenud. Olen nüüd küll mõelnud, et peaks mõne veel läbi lugema, sest mulle tema kirjutamisstiil istub kenasti, samuti peen iroonia, millest raamatu iga rida nõretab. Aeg-ajalt naersin häälega.

Ja samas tean mitmeid, kellele üldse ei meeldinud. Noh, mis seal ikka. Mina arvan, et see peaks olema kohustuslik raamat kõigile välismaalastele, kes eestlasi mõista tahavad. Päriselt mõista.