reede, 25. aprill 2025

Daniel Freeman "Paranoia"

Raamatublogija suurim rõõm peale teadmise, et blogi tõesti loetakse, on ka see, et aeg-ajalt tabab sind ootamatult pakiteade. Suur-suur aitäh Triin Olvetile (ka selle raamatu tõlkija) ja Argo kirjastusele! 


Iga kord, kui ma mõnda Argo raamatut lugema hakkan, olen ma kergelt ebalev – ma ei ole suurem asi teaduseinimene ja ma ikka kahtlen, kas see järjekordne raamat on üldse minule. Aga ikka ja jälle selgub, et taas on kirjastus välja nokkinud raamatu, mis selgitab seisundeid või nähtusi nii lihtsalt ja huvitavalt, et seda on ootamatult põnev lugeda. 


Paranoiliste inimestega on suurem jagu meist kas rohkem või vähem kokku puutunud. Vahel kutsume me paranoilisteks ka neid kaasteelisi, kes mõne asja pärast lihtsalt natuke rohkem muretsevad. Aga päris paljudel meie ühiskonna liikmetel on hirmud ja pettekujutelmad võtnud kliinilise mõõtme. Päris hirmus on omaenda peas vangis olla, nii et see halvab kogu sinu elu ja rikub suhted lähedastega. Ei suuda ette kujutada, mis tunne on hommikul ärgata ja teada, et sa ei saa (ega tahagi) kodust välja minna, sest väljas varitseb liiga palju ohte. 


Psühhiaatrilised seisundid ja mured on meditsiinilises mõttes suhteliselt uus teema. Või noh, nendest on küll teatud, aga neid on võetud kui meeltesegadust või näiteks skisofreenia üht sümptomit. Praeguseks on aga juba mõistetud, et asi on palju komplekssem. Diagnoosid võivad küll paranoiaga käsikäes käia, aga nad on ravitavad / mõjutatavad ka täiesti eraldi. Samuti tekitavad paranoiat ka muud tegurid, nagu näiteks magamatus. Lõpuks jõuab Freeman välja ka vandenõuteooriateni. Usaldamatus on ehk ka aja märk, aga ikkagi on asjasse segatud palju muud haridustaseme ja sotsiaalse kindlustatuseni välja. 


Õnneks on Freeman aja jooksul avastanud ka vägagi tõhusaid viise, kuidas ebaratsionaalseid hirme vähendada, kinnismõtteid leevendada ning kasvatada julgust jälle välja minna ja oma elu tagasi võtta. Minu jaoks oli suur üllatus (aga kohe tundus see kõik ka täiesti loogiline), et paranoia raviks on üks efektiivsemaid viise virtuaalreaalsus, kus inimene saab omas tempos ja kontrollitud situatsioonis harjutada, harjutada ja harjutada, kuni uus käitumismall kinnistub ja inimene on valmis ka päris reaalsusega taas silmitsi seisma. Täiesti imeline! 


Kindlasti ei ole vaja karta, et see on mingi kuiv ja keeruline teadusuuring. Freeman räägib tõesti köitvalt ja läbi paljude näidete, kui palju on viimaste aastatega selles valdkonnas edusamme tehtud – ja paljuski ilma rohtudeta ja pikkade haiglaravideta. Tõepoolest, müts maha selliste arstide ees, kes tõesti hoolivad ja urgitsevad ja uurivad nii kaua ja põhjalikult, et nad tõesti mõistavad, milles on asi. 


Olgu siis möödaminnes ka öeldud, et nagu ka Toledo puhul, on Argo raamatud alati kvaliteedi peale minek. Tõlked on lihtsalt nii mõnusad lugeda. 





esmaspäev, 14. aprill 2025

Raimond Kaugver "Peotäis tolmu"

Ma ei ole iseenesest Kaugveri raamatute sihtgrupp, aga Lugemise väljakutse grupis on sel aastal punkt, kus tuleb lugeda kuskilt avalikust raamatuvahetuskapist või -riiulist leitud raamatut. Mina ei tea, et neid Saaremaal üldse oleks, aga sattusin lennukiga Tallinnasse sõitma, mis oli juba iseenesest omaette lõbus lugu, sest marsruudil Kuressaare-Tallinn-Kuressaare saime kohe mõlema otsa piletid ja õhtul tagasi tulles polnud lennukis mitte lihtsalt samad näod, vaid kõik istusid ka "vanadel kohtadel". :D Ma olen ükskord Kuressaare lennujaamas olnud ka tunnistajaks sellele, et inimene tuleb pool tundi enne lendu, marsib kassasse ja ütleb: "Palun üks Tallinnasse," nagu läheks rongi või bussi peale. Aga see selleks. Välja tahtsin ma jõuda sellega sinna, et ma läksin sirgelt väravasse nr 1, kus minu teadmist mööda selline kapp siiski on. No ja seekord oli ainus potentsiaalselt loetav raamat minu jaoks seal just seesama Raimond Kaugveri "Peotäis tolmu". (Vaata ka pilti tagumiselt sisekaanelt.)


Ilmselt olin ma kuskil viiekümnendal leheküljel, kui ma lõpuks aru sain, et tegemist võib olla autobiograafilise romaaniga. Guugeldasin – oligi. Ma olingi juba imestanud, et kõigis neis Kaugveri raamatutes, mida ma kunagi nooruses lugesin, olid tegelastel suhteliselt omapärased nimed nagu Justus Puustusmaa vms. Ja nüüd äkki täiesti tavalised Eesti nimed ja peategelane lihtsalt eesnime esitähega R-iks nimetatud. (No muidugi R, duh! Aga ma ju natuke pika taipamisega.) Ja sellest hetkest, mil ma lõpuks selle autobiograafilisuse lahti hammustasin, sai raamat kohe teise dimensiooni.  


Pean tunnistama, et kõigist neist Kaugveri romaanidest on see kindlasti minu lemmik. Esiteks on see nagu selline salapilk tema enda lapsepõlvemaale, kuhu ta enne kedagi piiluda pole lasknud. Teiseks toimub sündmustik 1926. aastast (Kaugveri sünniaasta) kuni Nõukogude vägede sissetungini teise maailmasõja ajal, mil Kaugver oli 14-aastane noormees. See on nii kauge ja paljude jaoks siiani selline rahvusromantiline ajajärk, et ühe poisirakatsi elu ja kooliaastate kirjeldus on juba paljalt ajastu mõttes huvitav. Lisame siia asjaolu, et see ongi tema viimane romaan, mis ilmus ta surma-aastal postuumselt, ja kõik see vana mehe silmade läbi meenutatud lapsepõlv muutub korraga nii oluliseks. (Tõe huvides olgu öeldud, et Kaugver suri tegelikult päris noorelt, 66-aastasena, leukeemiasse, aga kirjutab, nagu ta oleks pigem 90-aastane.) Jah, see on ta enda sõnul "peotäis tolmu", mida enam kinni ei püüa, aga ometi kuskil universumis ja mälestustes on see veel täiesti olemas. Kaugver tsiteerib William Goldingut: "Ma pole enam see poiss, kes pärani sui vaatas õitsvat õunapuud – ma vaid tean, et ma olin see." 


Raamatus ei ole absoluutselt alajaotusi. Ei ole peatükke, ei ole mingit muud moodi jaotust. On lihtsalt üks sujuv 204-leheküljeline voog. Ju see lapsepõlv siis Kaugverile niimoodi meenus, et selle pidi järjest kirja panema. Oleks ju saanud küll, etapid ja sündmused eristusid väga selgelt, aga järelikult polnud vaja. 


Eesti Ekspressis ilmus 2001. aastal Kalev Kesküla pikk ja huvitav artikkel Raimond Kaugverist, tema Soome armee teenistusest, Vorkuta vangilaagri ajajärgust ja pärastisest menukirjaniku staatusest, kellel oli raha küll juba ka nõuka-ajal, aga kes Kupra kirjastuse tohutute tiraažide varal sai nii rikkaks, et endalegi juba hirm peale tuli. Aga ka tema alkoholilembusest, viinaravist, jala amputeerimisest ja naistest. Samuti tema soovimatusest või suutmatusest oma tekste üle lugeda ja toimetada, nii et süžeemeistrina geniaalse kirjaniku romaanid jäid kirjanduslikus mõttes pinnapealseks (mis mind on ka tema raamatute juures häirinud). Soovitan kindlasti lugeda: 

"Elukutselt menukirjanik"


Lõpetuseks ütleksin, et kui teil kõik Kaugveri menuromaanid ("Nelikümmend küünalt", "Kas ema südant tunned sa?" ja "Vana mees tahab koju" jne) loetud on, siis ma soovitan kindlasti tema "Peotäit tolmu". See on hoopis teistmoodi Kaugver. 




Seda raamatut on ausalt loetud. Rõõm näha.



Raamatu rännakud. Minuga sai kõigest Kuressaarde. 


laupäev, 5. aprill 2025

Munir Hachemi "Elus asjad"

Fluorestsentslambid reguleerivad lindude elutsüklit. Neid stimuleeritakse munema või saadetakse magama, kui neil on jaks otsas. Ainus võimalus mõõta aega sellel elus asjade turul – ja meie, töötajad, olime samuti osa kaubast – on piiksatus, mis pidevalt kostub (hiljem sain teada, et see toimus iga kahekümne minuti tagant) ja millele järgneb tohutute koguste maisi kallamine mingisugustesse rennidesse, millest kanad söövad. Neid nuumatakse valguse ja maisiga, et nad elaksid mitu päeva ühe päevaga ja mitu elu ühe eluga. Nende kanade munetud munad (seda rääkis Michel mulle hiljem) on võimalik hiljem poes ära tunda, sest nendele on kirjutatud number kolm. 

***

Mõistan täiesti uutmoodi Piglia kuulsat lauset: "Kuidas jutustada tõsisündmuste õudu?"


Suur-suur tänu minu sõpradele Toledo kirjastusest! Teie üllatuspakikesed on alati nii armsad rosinad minu õnneks mitte küll liiga hallis argipäevas. 


Kui ülikool on läbi saanud, võib ju sõna otseses mõttes pillid kotti (ja autosse) pakkida ja sõita Hispaaniast Lõuna-Prantsusmaale viinamarjaistandusse raha teenima. Neli vahvat selli asuvad teele, leiavad sobiva kämpingu ja seavad end seal sisse. 


Kahjuks selgub aga, et viinamarjaaasta on olnud kehv ja istandused töölisi ei värba. Küll aga on agentuuridel pakkuda tööd muudes farmides. Mis järgneb, on enam-vähem selline suvi, mis tundub mitte halva, vaid õudusunenäona. Ebanormaalsed töötingimused, ebainimlik loomade ekspluateerimine, hämarad ärapanemised ja painav rahapuudus ei ole see Lõuna-Prantsusmaa, mis meile kõigile piltidelt ja paljudele ka kogemustest tuntud. Lavendlilõhnaline tekk tõmmatakse poistel jõhkra raksuga pealt ära ja poisid jäävad angaaridesse pahkluuni sõnnikus sumpama, kanu kinni püüdma ja puuridesse toppima, maisipõldudel rügama ja tegelema veel mitmete rohkem või vähem kahtlaste töödega. Mõni kohalik töökaaslane saab teadmata asjaoludel (mitte ei poistel teooriaid poleks) surma. Ei jäägi muud üle, kui vähestel puhketundidel vabalangeda ja marihuaanapilves haavu lakkuda. 


Ma ei teagi, kuidas seda raamatut kirjanduslikult ja stilistiliselt klassifitseerida. See polegi nagu kirjandusteos. Meenus taas Maarja Kangro ütlus ta oma "Klaaslapse" kohta, et see on "kole dokumentaalkirjandus" – sama termin käib "Elus asjade" kohta väga hästi. Kohati on mulje, et Hachemil pole oma päevikut kirjutades sooja ega külma, kuidas kirjutada. Magamatuse ja füüsilise kurnatusega võideldes on üldse ime, et ta niigi palju kirjutada jaksas. 


Hachemi, kui ta pole just liiga kurnatud, suudab vahepeal kasutada ka Eriti Bheent Sõnavara, nagu näiteks tanatoidne jutustamise teooria või formatiivne potentsiaal või antropoloogilistel põhjustel toimuv desautomatisatsioon või eksaktsus. Täitsa huvitav, kuidas ta kirjutab/kirjutaks helgema temaatikaga raamatuid. Need oleksid ilmselt kõrgema taseme võõrsõnakontsentratsiooniga, sest just oma igapäevaelu päevikus kirjutades on ta ilmselt liiga kurnatud, et mingite aristokraatlikumate sõnadega päevavalgele tulla. 


See pole raamat, mida tasuks lugeda, kui endal parasjagu õnnetu armastus või depressioon või midagi muud sellist juba niigi painamas on. "Elus asjad" tirib teid ilma igasuguse halastuseta kuhugi, mille kohta tahaks kangesti öelda kirjanduslik kolefiktsioon, aga tegelikkuses on paraku tegemist reaalsusega. 


Tõlkija Klaarika Kaldjärv. 

Lugemine omal vastutusel.